Categories
Artiklid Intervjuud

Scott Rodell – iidsete Hiina võitluskunstide kaasaegne eeskuju

Liao tõrje. Rauno Gordon, Scott M. Rodell

Allolev intervjuu õpetaja Scott Rodelliga ilmus Lõuna Hiina ajakirja More Hangzhou 2011 aasta maikuu tervisele ja spordile pühendatud eriväljaandes.

Originaaltekst on kättesaadav PDF kujul.

Autor/intervjueerija: Rueben Marley, tõlkis Mart Redi

Mul on olnud õnn veeta paar tundi vesteldes maailmatasemel kung-fu meistriga, kes on ühtaegu rahvusvaheliselt tunnustatud ekspert, keskendunud Hiina traditsioonilistele mõõkadele. Scott Rodell on Great River Taoist Center (GRTC) keskuse juhataja (organisatsioon, mis on ligemale 30 aastat pakkunud Washington D. C. ümbruskonnas elavatele õpilastele kõikvõimalikku laadi võitluskunstide õppimise võimalust). Peale nimetatud kooli on üle maailma veel viis GRTC keskust, paiknedes San Franciscost kuni Vene Föderatsioonini. Scott on veetnud märkimisväärse osa oma elust, reisides erinevates riikides üle maailma: õpetades, aga ka õppides erinevate valdkondade võistluskunstimeistritelt. Lisaks on tal ette näidata 20 aastat Taijiquan’i kogemust, olles õppinud selle aja jooksul legendaarsete meistrite Wang Yen-nien, T. T. Liang ja William C. C. Chen’i käe all.

Mis puutub muusikasse, siis Scott on suur Ramones’i austaja – teadmine, mis minu jaoks koheselt äratundmisrõõmu valmistas ning kõik ülejäänu õigesse valgusesse seadis. Lõppude lõpuks, kui paljud meie seast on oskuslikud mõõgavõitlejad, samas kui enamus on suutelised ümisema vähemalt paar nooti loost “I Wanna Be Sedated“.

Vastupidiselt paljude mõttemaailmale ei peegeldu Scott’i eluviisis kinoekraanilt nähtud kung fu meistrite igapäevane range režiim, kus ärgatakse enne kukke ja koitu ning alustatakse treeningut järsul kaljutipul. Selleks on Scott’i aeg liiga hinnaline: tema elu eesmärgiks on teadmiste kogumine. Ta on võtnud endale kindla ülesande ning need tema elu sihid pole veel päris lõpuni  teostatud. Isa rollis elab Scott innustunult kaasa oma poja võitluskunstitreeningutele, külastades ja ergutades oma andekat järeltulijat epee- ja rapiirimatšidel. Vabast ajast väisab mees teisi võitluskunstide vorme, näiteks Manchu vibukunsti. Samuti otsib Scott tänini taga parimat Hiina jian mõõga – traditsiooniline Tang ja Song dünastiate relv – valmistajat, olemata rahul seni leituga. Järgnev on väljavõte meie vestlusest ja Scott’i otsirännakust mõõga järele, mis teeks oma nimele au.

Tänapäeval ei soovi keegi enam olla õpetaja rollis. Samuti ei soovi keegi olla õpilaseks. Scott teeb põgusa pausi, et ilmekalt anda mõista olukorra tõsidust, väljendades samas oma frustratsiooni, et kaduma on läinud kunst ja oskus valmistada praktilisi, efektiivseid, ajalooliselt korrektseid Hiina mõõku. Minu küsimusele, miks see nii kipub olema, vastab Scott, et maailma suurimaks probleemiks on inimeste läbilöögivõime nende valitud ettevõtmistes. Et tegijad saavutavad oma edukuse valguses taseme, mille läbi neis hävineb kogemus ja distsiplineeritus – mis aga oli kord valitud teekonna tegelikuks põhjuseks. Scott meenutab oma kunagise õpetaja lausungit, mis on temaga püsinud tänini: kuidas saab keegi olla õpetaja, kui tal on vanust vähem kui 50 aastat? Pool elust on elamata ja juba püütakse hakata midagi õpetama? Scott naerab ja jätkab oma mõtte selgitamist, küsides minult, kas ma eelistaksin õppida klaverimängu kelleltki, kes on läbinud kuuenädalase intensiivkursuse või siis meistrilt, kes on juba aastaid õppinud Juilliardis. Pikalt ei pea selle üle mõtlema: loomulikult sooviks mina parimat. Otse loomulikult ei ole klaverimängu puhul tegemist millegagi, mis oleks võrreldav mõõkadega, ent kõrgema kvaliteedi kööginugade austajana saan ma tema sõnadest aru. Lõppude lõpuks on kvaliteet see, mis loeb.

Tegelikult on tänapäeval võitluskunstide maailmas üks suurem probleem, jätkab Scott, tänu millele on väga keeruline erinevaid ebaühtlusi tasandada. Laupäevahommikuste multifilmide sisu kui ajaloo väärastunud näite fenomen püsib visalt, olles eksinult kujundanud meie arusaama sellest, missugune oli elu paarisaja aasta eest. Mis on omal moel naljakas, kui selle üle järele mõelda. Mõõgad ja mõõgavõitlus on olnud kaasaegse meelelahutuse osa sellest ajast, kui liikuv pilt populaarseks sai; ja juba sellest ajast on ekraanil nähtava eest vastutanud ebameeldivalt disinformeeritud tegelased. Tõsise õpilase jaoks ei ole mõõk miski, millesse võiks kerglaselt suhtuda ja Scott seletab mulle selle teadmise tausta. Inimestele jääb arusaamatuks, et nende jaoks, kes mõõgavõitlusega algust tegid, ei olnud see ei lõbu ega teraapia allikas: nende jaoks oli tegu elu ja surma küsimusega. Elades sõjväelise korra keskel, ei pruukinud neil tegelikult isego olla soovi mõõgavõitlust õppida, ent tegemist oli ainsa meetodiga, mille abil takistada maade vägivaldset ülevõttu, sissetungijaid ja kõike muud vägivaldset, millega selle aja inimesed paratamatult igapäevaselt arvestama pidid. Seega olid nemad sunnitud mõõgakunsti õppima ning meil on kerge unustada, et meie tegeleme sellega vaid meelelahutuseks. Paljud kipuvad arvama, et kõik muistsed inimesed olid hambuni relvastatud mõõkade ja muude relvadega, mis on loomulikult reaalsust arvesse võttes naeruväärne kontsept. Keskmine hiinlasest külaelanik jaksas endale vaevu riideid osta, mõõkadest rääkimata. Metallid olid hinnalised ja suurema hulga terariistade kogumine ei olnud põllumeeste või kalurikülade puhul majanduslikult lihtsalt võimalik. Võrdluseks võib tuua situatsiooni, kus keskmine ameeriklane, teenides miinimumpalka, ostab enesele ootamatult modifitseeritud, võistlustasemel tulirelva lihtsalt selleks, et see temal olemas oleks. Seda lihtsalt ei juhtu, möönab Scott.

Sellele järgneb minu olulisim küsimus Scott’ile: miks just nimelt Hiina mõõgad? Kas mitte pole Jaapani mõõgad ainsad kõrgelt hinnatud külmrelvad?

Scott naerab selle peale ja nendib, et sellele küsimusele võiks anda lihtsalt tüüpvastuse: et tegemist oli lihtsalt saatusega.

Scott oli alati huvitatud Jaapani mõõkadest, ent kolledžis kohtus mees vaimustava Taiji õpetajaga, kes andis temale Taiji relvade tutvustuse juures uut mõtteainet. See sissejuhatus 1980ndate alguses tekitas Scott’is väga põhjalikku huvi. Scott’i innustas teadmine, et ta õpib midagi, mis ei ole laialdaselt levinud. Sellest piisas, et süveneda põhjalikumalt Hiina mõõga saladustesse. Mehe pingutused kandsid viimaks vilja, sest üks tema lemmikõpetajatest juhendas teda keerukamate tehnikate omandamisel, õpetades talle Hiina mõõgaga ohtlikke lõikerünnakuid. See oli miski, mida antud õpetaja polnud kunagi varem kellelegi õpetanud. Segan Scott’ile vahele, et küsida, kas tema kirglikkus oli kuidagi seotud sellega, et just temale salajasi mõõgavõtteid õpetati. Scott võtab seepeale oma eluea treeningud kokku, nentides, et ta oleks võinud jõuda kaugele mistahes võitluskunstis: see oli lihtsalt miski, mida ta oma eluga soovis saavutada, sõltumata valitud stiilist.

Viimaks läks Scott otse teema allika juurde – Hiinasse – kuna ta soovis vahetumalt mõista neid põhjuseid, mis teevad Hiina kultuuri sedavõrd unikaalseks ning kuna ta soovis oma oskusi lihvida kaugemale, kui see kodumaa pinnal võimalik oli. See kõik polnud alati kerge, kuid Scott ei olnud valmis alla andma. Tema iseloom muutis ta kiirelt üksinda uitavaks võõraks, kes oli suuteline lõpmata Hiina mõõkadega lõikamisest rääkima. Tol hetkel oli maailm üksmeelel, et ainult Jaapani mõõgad on tõhusad lõikerelvad, kuid Scott jätkas valitud teed, lihvides oma oskusi ja demonstreerides neid seni, kuni need viimaks tema kaasaegsete tähelepanu pälvisid. Scott sai ohtra kriitika osaliseks, ennekõike Jaapani mõõgameestelt, kes ei pidanud tema lõiketehnikat piisavalt vääriliseks ning arvasid, et ta võiks oma püüdlustest sootuks loobuda. Scott jättis nende kommentaarid meelde. Viimaks töötas ta välja tehnika, mille abil oli suuteline lõikama sama puhtalt kui Jaapani mõõgaga, tehes seda seejuures ühe käega, kasutades klassikalist Hiina mõõka! Sellele järgnenud tormilaine mõõga- ja võitluskunstide harrastajate maailmas muutis mehe omamoodi kohalikuks kangelaseks tolleaegsete Hiina mõõgavalmistajate jaoks. Scott’i uut tehnikat tunnustati kui läbimurret kaasaegses mõõgakunstis, sest mitte keegi teine polnud millegi taolisega toime tulnud. Kuigi Scott’i avastust nimetati otseseks väljakutseks äraproovitud Jaapani tehnikatele, keeldub mees ise nimetamast, kumb kahest etem on. Löök või lõige on ikkagi kas hea või halb; elu või surm.

Mis ootab Hiina mõõgatööstust tulevikus?

Õigupoolest on maailmas kahte sorti mõõku. Kes tööstusharuga kursis on, tunnevad ühtesid kui SLO (sword-like object) ehk siis mõõga maketi nime all. Hiinlased on nende valmistamisel muutunud üha osavamaks, sest väga pikka aega olid need lihtsalt läikivad ja efektselt disainitud terad, mis meenutasid mõõka. Need riputati seinale ja nende ainus eesmärk oli seal hea välja näha. Seesugused dekoratiivsed mõõgad valmistatakse pildi alusel, olemasolevat disaini kopeerides – kuid omamata mistahes arusaama sellest, kuidas antud terariist käes tundub. See kõik on nüüd muutumas, olgugi, et väga aeglaselt. Loomulikult on tarbija turgu ja kvaliteeti juhtivaks elemendiks. Kui ostjad ei eelda mõõkadelt kvaliteeti, siis on tulemuseks ka ebakvaliteetsed mõõgad. Õnneks kasvab mõõgaentusiastide ja nende ekspertide hulk, kes harjutavad ja õpivad ehtsaid mõõku kasutades, üle maailma jõudsalt. Mis on positiivne, sest kaudselt on tulemuseks kvaliteetsemad tooted.

Selleks, et mõista tulevikku, on oluline tunda minevikku. Jaapani mõõkade valmistamise tehnika on protsess, mis tuli Hiinast ning Tangi Dünastia ajal tehti sellesse väljaspool mandrit mitmeid parandusi – selleks, et kohanduda Jaapani pinnase eripäradega. Jaapanis on metalli alusmaterjal liivasem ja madalama maagi sisaldusega, mis omakorda nõuab spetsiaalset meetodit terase tootmiseks, et selle abil valmistada võitluskõlbulikke mõõku. Hiinas on materjalid maagi sisalduse poolest tunduvalt kvaliteetsemad, mistõttu isegi aastasadade eest valmistatud mõõgad on Jaapani omadega võrreldes tunduvalt vastupidavamad. Jaapani mõõgad kipuvad surve all murduma, samas kui Hiina mõõgad on tuntud oma paindlikkuse poolest. Scott lisab: “Ei tea küll, mis sina arvad, aga mina eelistaks võitluses mõõga paindlikkust murdumisele.”

Scott’i kohta leiab lisainformatsiooni GRTC kodulehel: http://www.grtc.org

Scott on kirjutanud järgnevaid raamatuid:
(2008) A Practical Guide to Test Cutting for Historical Swordsmanship
(2003) Chinese Swordmanship: The Yang Family Taiji Jian Tradition
(1991) Taiji Notebook for Martial Arts

Categories
Artiklid

Mõtteid taiji harrastajalt

Treenimisel peaksid tervikliku kunsti poole püüdlejad arvestama meistritest õpetajate nõuandeid ning õppima süsteemi erinevaid osi soovituslikus järjekorras, täpsust arendavas tempos.

Ka tugeva võitlejahingega taijiquani huvilised, kes soovivad kohe vabavõitluse (Sanshou) juurde asuda, peaksid alustama baaskursusest. Taiji’le omase liikumise omandamiseks on tarvis õppida selgeks vastav kehamehhaanika ja tehnikad, mis põhinevad oskusel õigesti hingata, energiat koguda ja õigeaegselt väljastada.

Tarvilik on meeles hoida, et taijiquan’is peetakse võitluse all silmas võitlust ka enese negatiivsete omaduste ja kalduvustega, et olla valmis kuulama ja tunnetama sisse tulevat jõudu õigeaegselt – hetkel, mil veel on võimalik see pehmelt võitluspartnerile (duifangile) tagasi saata.

Huvilised on oodatud esiteks baaskursusele ning üha enam süvenema võitluskunsti erinevatesse osadesse sedamööda, kuidas keha ja vaim  taiji filosoofiasse sisse on elamas. Nõnda järk-järgult treenides ja teooriaid tunnetama õppides jõutakse ka keerulisemate harjutuste (sh mõõgakunsti, oda ja sanshou) juurde.

Taiji trennid sobivad harrastajale sõltumata sellest, kas tema eesmärk on olla osav vabavõitluses, mõõga valdamises või oma elu täiustamisel tervislikul ja huvitaval viisil. Oluline on vaid meeles pidada, et intensiivsemate ja jõulisemate energiate neutraliseerimine taiji-päraselt, eeldab praktiseerijalt pikka, pühendunud ja süsteemset õppimist.

Miks taijiquan?

Oskamaks kuulata südamemeelt (hoides selgena nii meele tahet kui teravat mõistust) ja jääda rahulikult hingama ka ootamatutes võitluslikes situatsioonides (neil hetkeil heatahtlik loomus, kaotades sõbraliku keskkonna, enamasti muutub)

  • Taijiquan õpetab kiskjalikke kaitseinstikte talitsema.
  • Et ära hoida konfliktide paisumist, osata need hajali lüüa, või ennetada neid hoopiski.
  • Taiji on võimalik kui selle harrastaja õpib ennast ja end ümbritsevat usaldama; samuti peab ta varem või hiljem asuma tõsisesse, kuid ettevaatliku võitlusesse oma enese puudustega, mis rahulikku hingust segavad.
  • See kõik nõuab suurt sisemist tööd, kuid vastutasuks avab äikesetormide ilu ja korrapärasuse, annab meile rahu olemasolu piiridel.
  • Võitluskunstniku ülesanne on lahendada paradokse ja jõuda üha uuesti selgusele võitlemise ja järeleandmise kooskõlas. Iga hetk, mil ta seda teha suudab, kingib elule uued võimalused ja harrastaja on liikunud sammukese lähemale taijiquan’i ja maailma mõistmise poole.
  • Iga mõistmine ja kogemus parandab võitluslikku oskust, mis osutub ootamatult tarvilikuks tõsistes konfliktides.
  • Taijiquan´i on tarvis elu hoidmiseks rasketes olukordades!
  • Kõrgemal tasemel aitab Taiji kähmlustest hoiduda (st. rahulik hing nendesse ei satu). Et siiski sünnitakse rahutusse õhkkonda, on vaja teada, kuidas säilitada selles elu, elusus, headus, heaolu, eneseväärikus, rahulik kuid ergas meel …
  • Taiji on mitmete põlvkondade vältel, kestvas pühendumuses välja töödatud elukestev õpetus võitlemisest võitlemata! Hiina keelne sõna quan, annab sellele juurde maise elu mõõtme raskeimates olukordades.
Categories
Artiklid Võistlused

Hiina mõõgavõitlus tänapäeval

Anne Likold

2010. aasta oktoobris toimus USA-s (Washington DC) järjekorras kolmas Rahvusvaheline Hiina Mõõgavõitluse Turniir, millel osalesid mõõgavõitlejad nii Euroopast kui Ameerikast; nii algajad kui ka vanemad tegijad.

Teiste seas astus võitlustulle ka Anne Likold — Tallinna Michuan stiili taijiquan’i treeningute juhendaja ning enam kui 7 aastat õpetaja Scott M. Rodelli õpilane.

Alljärgnev võtab kokku Anne kogemused ja muljed võistlustelt ning ettevalmistusest nendeks võistluseteks.

Anne Likold – Eesti naine Hiina mõõgavõitluse turniiril

02. oktoobril 2010 osalesin Traditsioonilise Hiina Mõõgavõitluse Liiga Avatud Turniiril. Tegemist oli täiskontaktis mõõgavõitluse võistlustega. Võitlemiseks kasutatakse puust mõõku kaaluga 600 – 700 grammi — täpselt samas kaalus ning mõõtudega nagu ajaloolised traditsioonilised Hiina kaheteralised mõõgad (jian).

Anne vastamisi Greg Wolfsoniga — 2009. aasta turniiri võitjaga

Turniiril osales kokku 13 võitlejat. Mina olin sel korral ainus eestlane.

Turniir ise kestis vaid ühe päeva, kuid ettevalmistus selleks päevaks tähendas mitut nädalat intensiivseid treeninguid.

Ettevalmistavad treeningud olid füüsiliselt ja vaimselt väga nõudlikud. Enamuse ajast treenisime õues, kus temperatuur püsis ööpäeva ringselt +35°C ümbruses. Istuda ja lõõtsutada ei olnud aga eriti aega. Turniir oli peagi ukse ees ja harjutamiseks tuli ära kasutada viimane kui minut. Mõtted väsimusest ja palavusest pidime alla suruma.

“Näita, mida sa suudad, kui kogu su jõud on otsakorral!”

Pean tunnistama, et oli äärmiselt raske kanda täisvarustust ja kuuma päikese käes samal ajal intensiivselt mõõgavõitlust harjutada, ilma, et tähelepanu kuumuse tõttu hajuks. Varustus (kiiver, gambeson, kindad, küünarnuki- ja põlvekaitsmed) on aga väga vajalik oma ihuliikmete kaitsmiseks. Midagi ei saanud ega tahtnudki ära jätta.

Täiskontakt mõõgavõitluse esimene reegel: ”Ära saa mõõgaga pihta!”

Kõik osalejad andsid endast parima püüdes end igati kaitsta. Sellegi poolest ei pääsenud keegi sinikatest. Mõõk muutus iga trenniga aina raskemaks ning koordinatsioon väsimuse tõttu aina halvemaks. Mõne hetke lubas õpetaja Scott M. Rodell meil küll puhata, kuid siis tuli jälle võitlusse asuda.

Treeningud toimusid kaks korda päevas, 2h hommikul ja õhtul, ning kestsid 3 nädalat järjest. Treeningutest ei puudunud keegi, kuigi usun, et hommikul oli kõigil voodist raske tõusta.

Võistlusteni olid jäänud vaid loetud päevad ning igaüks tahtis anda endast parima. Selleks, et võita, pead olema parim. Selleks, et olla parim, pead sundima end harjutama!

Peale igat treeningut harjumatult kuuma ja niiske ilmaga olime kõik surmani väsinud. Mõttes oli vaid külm vesi ja külm vann. Kuidas see vanasõna oligi — ”Raske treeningul, kerge lahingus”. No tõsi jah, lahingus oli kergem, kuna see ei kestnud nii kaua kui treeningud.

Võitlusvalmis

Iga päev tõi võistluste areeni lähemale ning muutis meid närvilisemaks. “Kas ma olen ikka piisavalt hea, et võistlema minna?” mõlkus pidevalt meeles. Käsi oli mõõga hoidmisest juba väga väsinud, kuid sellegi poolest pidi harjutama.

Miks me üldse nii palju pingutasime, et võistlema minna?

Põhjused on vast igaühel mitmeid ja veidi erinevad, kuid üks neist ühendas meid kõiki: täiskontaktis mõõgavõitlus täies varustuses on kõige lähedasem reaalsele võitlusele, kus tunned otsest hirmu selle ees, et võidki füüsiliselt haiget saada.
Kui kaks võitlejat kohtuvad ringis, siis ei ole seal halastust ega sõprust — lihtsalt, kas mina või tema. Sõbrast saab hetkega lihtsalt vastane, kes võib olla väga ettearvamatu, kuna ainult üks saab võita.

Võistlus aitab õppida säilitama rahulikku meelt ja tähelepanu vastase liikumise ning oleku suhtes, mitte kiirustama ja tegema närvilisi liigutusi. Meel peab olema erk, liikumine kiire ning hästi koordineeritud. Selleks, et võita, pead olema meisterlik, kiire ning jõuline, kuid samas ka rahulik ja tasakaalukas.

Turniiri päev

Avatseremoonia

Üritus algas hommikul kell 09.00. Võistlejad kogunesid varakult, et seada vaim valmis eelseisvateks matšideks. Kõik püüdsid keskenduda ja näida võimalikult rahulikuna.

Rahvast oli aga väga palju ning kõik sagisid ümberringi. Lisaks Hiina mõõgavõitluse turniirile toimusid samal ajal samas ruumis veel erinevad Wu Shu võistlused lastele ja noortele. Õhkkond oli närviline ja kärarikas. Keegi ei tahtnud võistlust kaotada, mitte keegi…..

Turniir algas uhke avatseremooniaga, kus toimus võistlejate pidulik rivistus. Kohtunikud tutvustasid end ning avasid ürituse tervitussõnadega.

Peale avatseremooniat alustati kohe matšidega.

Igal võistlejal oli neli nii öelda soojendusmatši, mille kaotuse puhul pääsesid ikka edasi viimasesse ringi. Viimases ringis toimus igaühel ainult üks otsustav matš. Kes selle viimase matši kaotas, oli mängust väljas ja tagasi teed enam polnud. Võitis see, kes alistas viimases ringis kõik vastased.

Võistluste täpsed reeglid ning võistlustulemuste ülevaated leiab TCSL’i võistluste ametlikult kodulehelt

Kõik matšid olid pingelised. Mõned mõõgad purunesid, vahel juhtus, et mõõk löödi vastasel lihtsalt käest maha. Kui ühel vastasel on mõõk ja teisel ei ole, siis võib arvata, kelle võiduvõimalused on suuremad…

Turniiril oli seitse kohtunikku, kes hindasid igat matši väga tähelepanelikult. Igat lõiget ja torget vaadeldi põhjalikult, et olla ikka kindel kellele punkt kuulub. Kuna mõõgavõitlus toimus täiskiirusel, siis oli imekiirelt sooritatud väiksemaid lõikeid väga raske märgata.

Kohtunikud

Ülemäärast jõudu kasutada ei olnud lubatud. Matši võitis see, kellel õnnestus vastast lõigata või torgata keha piirkonda või pähe (nn. “surmalõige”). Enamasti kestsid kõik matšid umbes 1 minuti — selle ajaga oli tavaliselt võitja selgunud.

Kuna võistlusmoment muutis meid kõiki närviliseks, siis lõpuks võitis ikka see, kellel oli rahulikum meel ning kes suutis sooritada aastatega õpitud tehnikad kõige meisterlikumalt.

Sel aastal võitis Hiina mõõgavõitluse turniiri Yangija Michuan Taijiquan’i harrastaja Ian Glazer Washington DC-st, kes viis koju tšempjoni kuldse mõõga.

Turniiri võitja Ian Glazer võtab vastu “kludse võidumõõga”

See võitluskunsti turniir oli heaks kogemuseks kõigile osalejatele. Pingelises olukorras kogesime, millised on meie tugevused ja nõrkused, millega peame tulevikus veel enese juures tööd tegema.

Järgmine Traditsioonilise Hiina Mõõgavõitluse Turniir toimub Hollandis 28. mail 2011.

Täpsem info: http://www.swordleague.com/upcoming.html

Categories
Artiklid Taijiquan

Üks küsimus

Tõlgitud Scott M. Rodelli raamatust Taiji notebook for Martial Artists.

"Taiji Notebook for Martial Artists"Aegajalt, kui uus õpilaste rühm ühines kesktaseme klassiga, tavatses Robert W. Smith1 neilt küsida: “Kui taijiquan’i suurim meister äratataks surnuist üles ja ta seisaks siin ning te saaksite talle esitada üheainsa küsimuse, siis mida te temalt küsiksite?”. Kõik otsisid täiuslikku küsimust, kaasa arvatud mina. Mitte keegi ei suutnud kunagi välja mõelda, mida küsida. Smith õpetas meile, et on vaid üks küsimus, mis väärib esitamist: “Millal on trenn?”

  1. Ma alustasin Taijiquan’i õpinguid Smith Bethesda juures Marylandis 1980-dal aastal kui ma õppisin veel alles ülikoolis. Ta on hästi tuntud kui paljude Hiina võitluskunste käsitlevate raamatute autorina ja kui Cheng Man-ch’ing’i esimese mitte-hiinlasest õpilasena.
Categories
Artiklid Taijiquan

Mõõk ja pintsel koos: sissejuhatus GRTC mõõga ja pintsli näitusele

Alljärgnev artikkel avaldati esmakordselt GRTC viieteiskümnenda sünnipäeva puhul korraldatud näituse Sword & Brush, Art From China’s Martial Tradition sissejuhatusena 1999 aasta oktoobris. Näituse kataloogid on saadaval $27.50 eest. Kataloog sisaldab detailse kirjelduse kogu relvastuse kohta koos artiklitega “Sword & Brush Together, the Art of the Jian & An Introduction to Chinese Sabers”. Võite tellida koopia helistades Seven Stars Trading Co. (703) 768-8676 ning makstes arve oma Visa või Mastercard’iga.

Buddha – allkirjastatud, Wang Yenyien

Iga kunst räägib mingit keelt. Kalligraafia kõneleb pintslitõmmetes, mis väljenduvad tindis. Pintsel, tint, kivi ja paber on õpetlase neli aaret. Nende tööriistadega harjutab kalligrafi põhilisi pintslitõmbeid, millest koosnevad kõik märgid. Meisterlikkus neis on pintsli abil väljendamise vabaduse eelduseks.

Vehklemiskunst räägib lõigete ja torgete keelt. Mõõgavõitluse tõsine õpilane harjutab kaheksat põhilõiget lõputult. Ilma nende kaheksa omandamiseta on iga vormi harjutamine tühi. Tal on vaid üks aare, aga ta väärtustab seda nagu õpetlane nelja.

Kõrge taseme saavutamine kummaski kunstis eeldab kogu keha kasutamist. See vajab olemuse voolavust ning ainult hetkes olemist. Kumbki neist on meditatsioon enesearenguks, karakteri ja hinge lihvimise vahend. Samas on nad ka füüsilised tegevused. Meditatsioon, mis on kunstiliik ja kunstiliik, mis on meditatsioon.

Et teada kunstniku sisemist hinge, jälgime me hoolega ja teadlikult tema kirjutatud märke. Et teada mõõgamehe hinge, peame me jälgima teda töös, kui ta sooritab oma vormi. Kui kalligrafeerija demonstreerib ja väljendab midagi paberil, siis mõõgamehe kunst on peenem, avalikkuse eest varjatud. See ilmub nähtavale vaid korraks.

Mõõga ja pintsli käsitsemise eesmärgiks on keha ja vaimu ühtsuse saavutamine. Kumbagi neist võib kasutada enesearengu vahendina. Kui ma vean pintslit üle paberi, siis on mul alati tunne, nagu lõikaks ma oma jian’iga. Kui ma liigun läbi mõõgavormide, on mul tihti tunne, nagu ma oleks kirjutanud suure märgi.

“Yin Yang” allkirjastatud, Shang Shou Zi

Wuyi (võitluskunsti) õpilased võivad uurida kellegi kalligraafiat, et saada mingit aimu kirjutaja olemusest või sellest, kes ta oleks võinud olla. Enamik Aasia kultuure arvab, et inimese käekiri on tema karakteri peegel. Kuulsad inimesed lasid Hiinas oma kalligraafia koopiaid kivisse raiuda, et seda säilitada järeltulevatele põlvedele innustuseks. Kui ma Hiinas ringi rännates vahel kuulsin, et kusagil läheduses on Keiser Kangxi või tema pojapoja Qianlong’i säilinud kalligraafia, siis läksin alati seda vaatama. Ma ei saa kunagi kohata neid mehi, kes on kaua aega tagasi surnud. Siiski ma tunnen, et õpin neid natuke tundma, kui istun vaikselt nende liikumatusse kivisse jäädvustatud pintslitõmmete voolamist uurides. Kahjuks ei ole mul mingit võimalust nende mõõgakasitsemist jälgida. Oma taijiquan’i otsingutel on mul olnud tõeline õnn tutvuda või õppida koos mitme tõelise meistriga. Ma tunnen aga erilist au, et olen saanud neilt kingituseks nende pintslitööd. Iga eksemplar on sama unikaalne, nagu selle kirjutanud õpetaja. Igal tööl on aga ka midagi ühist kõigi teiste töödega. See näitus on korraldatud tähistamaks Great River Taoist Center (Suure Jõe Tao Keskus) viieteistkümnendat sünnipäeva. See keskus on koht, kuhu me tuleme ennast arendama ning vaimuerksust lihvima. Selle näitusega oleme me otsinud vaadeldava kunsti ja tindis väljendunud meistri vaimu ning võitluskunstide nähtamatu potentsiaali vahelist sidet. Püüdes keha-vaimu ja taotluse ühtsuse poole, oleks meie loosungiks “Wenwuxing“, ehk haritud sõjaline tee. Me ei soovi seada sulepead mõõga vastu, vaid ühendada neid harmoonias.

“Juur on jalalabas, tõuse jalast” allkirjastatud, Chen Zhi Cheng (William C.C. Chen)

Olles juba üheksa aastaselt võitluskunstide õpilane, on mind mõõgad ja nende elegantsed vormid alati tõmmanud. Mõned aastada tagasi, kui mu taijiquan harjutamine muutus sügavamaks, kasvas ka igatsus tõelise mõõga järele. Nii, nagu tõsine muusik ihkaks mängida Stradivariusega, otsisin ma tõelist asja terases. Kuna ma olin sel ajal aga tõsine ‘taiji pätt’, olid kõik mõõgad minu jaoks liiga kallid, makstes minu terve aasta sissetuleku. Ma vastasin sellele väljakutsele sellega, et alustasin ise oma antiikrelvade äriga. See ei aidanud mul mitte ainult koguda väikest hulka relvastust omaks tarbeks, vaid avardas ka minu kokkupuudet Hiina ajaloo ja sõjalise kultuuriga. Samuti kohtusin ma paljude relvastuse ja kaitsevarustuse õpetlastega ning tõsiste Hiina võitluskunstide harrastajatega, kes tulid omale valitud instrumenti otsima.

Kuna olen palju reisinud, et avardada oma Hiina relvastuse alaseid uuringuid, võin öelda, et kusagil pole varem olnud nii suurt avalikku Ming ja Qing relvade ning kaitsevarustuse väljapanekut, kui see. Paljud eksponaadid on unikaalsed ning kusagil muuseumides pole leida sarnaseid näidiseid. See näitus on viimaste aastate jooksul tekkinud ajaloo ja võitluskunstide sõprade ning õpilaste võrgu otsene tulemus. Ilma nende abita oleks mu oma õpingud olnud väga piiratud. Eriti tahaks ma tänada Philip Tom’I, meie kuraatorit. Ilma kahtluseta on ta suurim allikas Aasia ja Ida-Euroopa relvade ja kaitsevarustuse ajaloo ja arengu tudengitele. Samuti tahan ma tänada Ken Kung’i ja Paul Haig’i galeriisid mõõkade ja turviste laenamise eest. Nende lahkus on sellele näitusele palju andnud. Kui George Parides poleks paljusid tunde läätse taga veetnud, ei oleks meil nii häid fotosid kataloogis. Ka temale oleme me raske töö eest palju võlgu. See näitus poleks võtnud kuju ilma Great River õpilaste Betsy Anderson’i, Paris Bustillos’e, Tosha Grantham’i ja John Sherburne’i väsimatu tööta. Ilma nende lavataguste pingutusteta oleks see näitus jäänud vaid ideeks.

Scott M. Rodell, asutaja ja direktor,
Great River Taoist Center
kõik õigused kaitstud, 1999.