Mäletades õpetaja Wang Yen-nieni (1914-2008)

Mul on oma õpingutes olnud õnne õppida meestelt, kes on või olid tõelised taijquani legendid, mehed nagu T.T. Liang, William C. C. Chen ja minu põhiõpetaja Wang Yen-nien. Neid ridu kirjutan ma paar päeva enne meister Wangi sajandat sünniaastapäeva. Ma olen juba mõnda aega tahtnud tema mälestust millegagi austada ning seetõttu oli mul väga hea meel kui mul paluti kirjutada temast artikkel.

Wang Yen-nien 1971
Meister Wang Yen-nien, Taipei 1971

Kui aus olla, siis sõnadega on võimalik edasi anda vaid väga väikest osa sellest, millne inimene Wang oli. Iseenesestmõistetavalt räägivad kõik õpilased oma õpetajatest tihti nagu nad kirjeldaksid mõnda vanakreeka jumalust, mitte lihast ja luust inimest. Samas muidugi tuleb ka tõele näkku vaadata ja tunnistada, et enamus tänapäevaseid „meistreid“ ei küündi kaugeltki samale tasemele vanade õpetajatega — paljudelt õpetajatelt ei nõuta tänasel päeval isegi vähimagi võitlusoskuse demonstreerimist. Seega kuidas ma saaksin  rääkida õpetaja Wang Yan-nieni’st, kelle panus meie kunsti ajaloole ja arengule on nii suur, jätmata muljet järjekordsest religioossest fanaatikust?

Ma loodan vaid, et suudan anda edasi kasvõi killukese sellest, milline Wang oli, andes teile edasi teile seda, kuidas oli tema käe all õppida.

Author koos Wang Yen-nieniga, ca. 1994
Author koos Wang Yen-nieniga, ca. 1994

Ma kohtusin Wangiga esmakordselt 1984. aastal. Ma õppisin sel ajal taijiquani Robert W. Smithi juures. Smith ei arvanud enamusest taijiquani õpetajatest eriti hästi. Sel ajal olin ma alles algaja õpilane ning väga huvitatud sellest, kuidas on qi-d arendada, mis viis suure huvini daositlike praktikate vastu. Ma ei leidnud aga absoluutselt kedagi, kellelt neid õppida. Smith oli teadlik mu huvist ning ühes tõukavate käte trennis tuli minu juurde ja lausus: „Wang Yen-nien on tulemas. Ta on päris asi, ta on daoist.“ Wang oli tulemas U.S.A.-sse andmaks seminare ja kohtumaks vanade õpilastega. Robert Smith oli tema juures Taiwanil õppimas käinud nii et Wang oli ka Smithile külla tulemas – nii tema koju kui taijiquanikooli Marylandis. Ma pakkusin ennast välja autojuhiks ning õnneks valitigi mind meister Wangile Washington D.C.-d näitama. Nii alustasin ma oma teed tema õpilasena.

Päris algusest peale oli selge, et Wang ei olnud nagu ükski teine õpetaja. See avaldus näiteks selles, kudias ta küsimustele vastas. Tähendab, ta vastas neile ning ta tegi seda väga selgelt ja arusaadavalt. Kui talt küsiti küsimus qi ringluse kohta, siis kirjeldas ta kogu qi teekonda ning kuidas qi-d sedamööda juhtida. Kui küsiti fajini (jõu väljastamine) kohta, selgitas ta arusaadavalt ning demonstreeris ilma igasuguste probleemideta. Ei olnud mingisugust ülespaisutamist. Ei mingeid peeneid allegooriaid, mis võiksid küll muljet avaldada, aga ei õpeta midagi. Ta ka tõukas käsi kõigiga, ta ei seisnud kõrval ja ei käitunud kui „vägev meister“ kellega võib olla lootust tõukavaid käsi teha vaid pärast aastaid tema ees kummardamist. Juba esimesel õhtul kui ma temega kohtusin avanes mul võimalus temaga töötada. Ta ei hoidnud oma õpetusi tagasi. Aga võib-olla veelgi tähtsam oli see, et ta suutis teha kõike millest ma lugenud olin. Kõik, millest treeningutel räägitud oli oli tema kehas olemas

Wang Yen-nien demonstreerib fajini  Great River Taoist Center kooli seminaril, ca 1988.
Wang Yen-nien demonstreerib fajini GRTC kooli
seminaril, ca 1988.

Peale selliste oskustega mehega kohtumist oli mul kindel soov tema juures edasi õppida. Aasta hiljem olingi ma Taiwanis ning treenisin temaga hommikuti Grand Hotellis ja õhtuti tema daoguan’is (sõna-sõnalt kulgemise ruum = treeningruum). Minu hiina keel piirdus tol ajal nelja-viie sõnaga, nii et suurem osa minu õppimisest möödus pingsalt jälgides, mida õpetaja tegi. Samuti aitasid mind teised seal viibinud välismaalased, kes tõlkisid, kui sõnadeta enam hakkama ei saanud.

Ühe õhtuse trenni ajal viis meister Wang mind kõrvale ja ütles, et ma asetaksin ühe käe tema dantianile ja teise tema neerule ning siis hingas ta sisse. Tema kõht ja selg paisusid mõlemad nagu puhuks õhupalli täis. Tema selg laienes rohkem kui minu dantian oma parimatel päevadel.

Wang Yen-nien, sündinud Taiyuani linnas, Shanxi provintsis, 19. detsember 1914 - May 4. mai 2008.
Wang Yen-nien. Sündinud Taiyuani linnas, Shanxi provintsis,
19. detsember 1914 – May 4. mai 2008.

Ühe hetkega sain ma palju targemaks sellest, kuidas õigesti hingata. Seejärel asetas ta mu käed oma selgroo peale. Ühe käe mingmen’ile, mis on dantian’i vastas ja teise oma kaela peale. Tol hetkel arvasin ma, et ta tahab mulle näidata, kuidas ülakeha on paigal samal ajal kui selg ja dantian laienesid. Siinkohal on oluline meeles pidada, et ma ei saanud praktiliselt millestki, mis ta ütles, aru, mistõttu ta ei üritanudki mulle midagi sõnadega seletada. Ta hingas sisse ja nagu ma ootasin, siis ta selg paisus, aga ülakeha ja selgroog ei liikunud. Seejärel hingas ta välja ning ma tundsin sooja vibratsiooni, kõigepealt pihu all, mis asus mingmenil ning siis kaelas. On neid, kes ei usu qi’sse, kuid pärast millegi sellise kogemist, ei ole probleeme selle uskumisega ja selle poole püüdlema hakkamisega. Ma ei olnud oodanud midagi nii hämmastavat, kuid sel hetkel õppisin ma midagi, mida vaid vähestel on õnn kogeda.

Tänapäeval kohtab tihti „õpetajaid“, kes esitlevad taijid kui võimlemist eakatele. Ma ei ole aga kunagi ära unustanud nimetusse kuuluvat „quan“ osa, mis otsetõlkes tähendab rusikat või poksimist, seetõttu otsisingi meister Wangi õpetust sanshous (otsetõlkes vabad käed, s.t. vabavõitlus). Ta seletas mulle, kuidas selle jaoks treenida ning oma oskusi arendada, peale mida läksime lõunale. Tema selgitused olid küll selged ja arusaadavad, kuid soovisin siiski maitset suhu saada – sanshou ei ole ju tuishou (tõukavad käed) ning löögile ei saa samamoodi reageerida kui tõukele seisvates tõukavates kätes. Otsustasin riskida. Kui me jalutasime läbi parkla auto poole, lõin ma Wangi ilma hoiatamata. See, et ma ei lõpetanud teadvusetult maas, vaid näitab tema oskuste taset – mu rusikas tabas vaid õhku ning ma avastasin õpetaja enda kõrvalt seismast, väga lähedalt, ning tema käe oma rinnalt. Ta ei öelnud sõnagi, vaid vaatas mind rahulikult. Ma mõistsin tema sõnadeta teadet: „Saad sa nüüd aru, poiss?“ – ta oli sel ajal lähenemas 80. eluaastale.

Mõned aastad hiljem, siis kui meister Wang juba 80-ndates oli sattus ta tõsisesse autoõnnetusse. Taiwani taksojuhid sõidavad nii nagu nad oleksid napakad või treeniksid Le Mansiks, või mõlemat. Wang rääkis mulle, kuidas kokkupõrkel teise autoga ta oma kohalt lendas. Ta pani käed ette, et kaitsta oma keha, kuid ta parem jalg lendas eesoleva istme all ääres oleva metalltoru vastu ning sai pihta peaaegu täpselt löögikohas. Auto oli täiesti puru ja läks mahakandmisele ning Wangi jalg ei paranenudki täielikult kunagi, edaspidi pidi ta kõndima kepi abil. Autoõnnetus lisas vigastuse tema juba isegi haigetele jalgadele, mis olid lapsepõlves alatoitumise tagajärjel rangjalgsed.

Author koos Wang Yen-nieniga Great River Taoist Center Washingtoni koolis,  1996
Author koos Wang Yen-nieniga GRTC Washingtoni koolis, 1996

Sellest ajast alates kõndis Wang väga aeglaselt. Ma mäletan kuidas ta mulle rääkis kui hea meel tal oli kui tal õnnestus kasvõi mõned sekundid zhang zhuangi (postiseismist) teha ja oma vigastatud jalga tugevdada. Tavaliselt tehakse zhang zhuangi korraga vähemalt pool tundi, võib-olla rohkemgi. Iseeenesestmõistetavalt olid kõik Wangi õpilased tema jala pärast mures ning üpriski isekalt sellega seoses muretsesid ka oma taijiquani õpingute pärast. Veidi pärast seda leidsin ma end Wangiga kahekesi oma Washingtoni koolis. Tahtes kontrollida, kuidas ma arenenud on juhtis Wang mu seina äärde ning ütles mulle: „Näita kui pehme sa oled.“ Ma ei taha küll eputada, kuid mul on tõukavate käte ringides üpris hea renomee. Selleks ajaks olin võitnud mitmed „riiklikud“ tõukavate käte võistluses Ameerika Ühendriikides ja saanud teise kohta ülemaailmsetel võistlustel Hiinas. Nii et võiks ju arvata, et ma oleksin pidanud 80-aastase vigase mehega hakkama saama. Omaette mõtlesin, et ma ei saa teda ju kuidagi häbistada, kuna olime vaid kahekesi, nii et plaanisin anda oma parima, et ta ära lükata. Mitte ainult ei ebaõnnestunud mul Wangi äralükkamine, vaid hoopis tema lükkas minu pikali. Peale seda olin ettevaatlikum ning tal õnnestus mind vaid vastu seina lükata.

Mis tunne oli selliste oskustega mehega tõugata? Lihtsalt ei olnud midagi, mida tõugata. Kontakt mu käte all oli väga kerge, tundus nagu tõukaks pilve, kuid udu sisse oli peidetud see miski. Iga kord kui ma üritasin tõugata, sai ta mu kohe kätte. Wang ei olnud väga agar mind ära tõukama ja kui ta tõukas, siis võisin ma küll ära neutraliseerida tema esimese, teise ja kolmanda tõuke, kuid kunagi ei pääsenud ma ta eest päriselt ära. Lõpuks leidsin ma end ikka kuskilt, kust mul polnud enam kuhugi eest ära liikuda ning Wang tõukas mu vastu seina. Oli momente kui ma arvasin, et ma nägin teda, nagu vari liikumas läbi udu, kuid kui ma üritasin teda kinni püüda, siis oli mina see, kes lõksu langes. Selline oli tema oskuste tase, tõeline teras peidus villa sees.

Kõigi tema oskuste juures ei kuulnud ma meister Wangi kunagi uhkeldamas ega teistest halba rääkimas. Ta oli täiesti tavaline inimene. Üks kord, kui olin tal tema kodus Taipeis külas, märkasin seina peal väikest tahvlit. See oli küll veidi tolmune, kuid sain aru, et see oli Rahvuslikult taijiquani ühingult (National Taijiquan Association). See oli tunnistus sellest, et Wang on 9. taseme õpetaja, põhimõtteliselt sama kui 9. taseme must vöö. Kui ma ei oleks seda tahvlikest, mis oli pooleldi televiisori taga peidus, ise märganud, ei oleks ma sellest ilmselt kunagi kuulnud, Wangilt endalt kindasti mitte.

Author koos Wang Yen-nieniga Great River Taoist Center Washingtoni kools, 1994.
Author koos Wang Yen-nieniga GRTC Washingtoni kools,
1994.

Vaadates tagasi võib välja tuua ühe asja, mis eristas Wangi kõigist teistest õpetajatest. Ma usun, et ta valdas kogu kunsti täielikult. Ma olen kohanud tõelisi meistreid, kes oli väga pehmed ja keda oli peaaegu võimatu kohalt tõugata, kelle fajin on nii hea, et ma lendasin jalgadelt. Olen töötanud teistega, kelle kuulamisoskus oli nii hea, et nad teadsid iga mu liigutust ja olid alati minust samm ees. Igal mainitud juhtudest lubas nende oskus minu tegevust neutraliseerida, kuid nad kippusid selle ühe oskuse peale, mida nad hästi valdasid, liiga palju toetuma. Mis Wangi eristas oli see, et ta oskas kõike eelmainitud asju ning kasutas neid kõiki koos ühe oskusena. Ta mitte ainult ei teadnud, mida sa kavatsesid teha enne kui sa seda üldse alustada jõudsid, vaid kui ta midagi neutraliseeris, suutis ta su samal ajal juurelt ära liigutada ning kui soovis, vastu seina tõugata. Lühidalt öeldes kehastas ta klassikute õpetusi – tema oligi täielikult taijiquan.

Yang Luchan ja Wu stiil

Shen Ji Ying

Taijiquanist (T’ai Chi Ch’uan) kirjutatakse tänapäeval tihti nagu teraapilisest tervisevõimlemisest. Samas kui selle kunsti ajalooline taust näitab selgelt et tegu oli algselt võitluskunstiga, mida õpetati Hiina keiserlikus armees.

Shen Ji Ying
Shen Ji Ying – Keiserliku ihukaitseväe rügemendi sõdurid

Kui Yang Luchan 19. sajandi keskel Pekingisse kolis, õpetas ta seal võitluskunste Shen Ji Ying (Imperaatorliku ihukaitseväe) rügemendi sõduritele. Kõrvaloleval pildil on kujutatud kolm selle üksuse sõdurit. Need olid kõik Manchude soost sõdalased. Yang Luchani õpilaste seas oli ka prints Duan ja Quan You. Kuna tollase seaduse järgi oli tavakodanikel keelatud olla samas gongfu vennaskonnas aristokraatia esindajatega, korraldas Yang Luchan asjad selliselt, et Quan You\st sai hoopis tema poja, Yang Banhou jüngerõpilane. Kuigi Quan You sai õpetust ka Banhou käest, jätkas ta samal ajal ka oma õpinguid Luchan’i käe all. Quan You oli Yang Luchan’i ainus õpilane sellest rühmast, kes andis oma teadmised ja oskused edasi ka järgnevatele põlvkondadele. Pärast 1911 aasta kodanlikku revolutsiooni, võttis Quan You omale Han hiina perekonnanime Wu (h.k. “võitluslik”/”sõjaline”), millest Wu stiili taijiquan’i on ka oma nime saanud.

Pekingi haru Wu stiili õpilased väidavad, et Yang Luchan ei olnud selleks ajaks kui ta Pegingis õpetama hakkas veel oma Taiji mõõgavormi välja töötanud. Tõepoolest, on üsna tõenäoline, et et ta sel varasel ajal oma kariääris ikka veel arendas välja kõiki oma Yang stiili Taijiquani aspekte. Samas kui arvestada, et Michuan’i süsteemi hoiti sel ajal veel rangelt peresiseselt saladuses – eelkõige just Yang Luchani enda poolt, kes ei soovinud et need teadmised jõuaksid valitseva Manchude kätte – ei ole mingit alust arvata, et Quan You või mõned tema hilisematest õpilastest peaksid olema teadlikud Yang perekonna Michaun vormidest.

(Loe lisaks Yang Perekonna Varjatud Traditsioon, Lisad.)

Üks küsimus

Tõlgitud Scott M. Rodelli raamatust Taiji notebook for Martial Artists.

"Taiji Notebook for Martial Artists"Aegajalt, kui uus õpilaste rühm ühines kesktaseme klassiga, tavatses Robert W. Smith1 neilt küsida: “Kui taijiquan’i suurim meister äratataks surnuist üles ja ta seisaks siin ning te saaksite talle esitada üheainsa küsimuse, siis mida te temalt küsiksite?”. Kõik otsisid täiuslikku küsimust, kaasa arvatud mina. Mitte keegi ei suutnud kunagi välja mõelda, mida küsida. Smith õpetas meile, et on vaid üks küsimus, mis väärib esitamist: “Millal on trenn?”

  1. Ma alustasin Taijiquan’i õpinguid Smith Bethesda juures Marylandis 1980-dal aastal kui ma õppisin veel alles ülikoolis. Ta on hästi tuntud kui paljude Hiina võitluskunste käsitlevate raamatute autorina ja kui Cheng Man-ch’ing’i esimese mitte-hiinlasest õpilasena.

Mõõk ja pintsel koos: sissejuhatus GRTC mõõga ja pintsli näitusele

Alljärgnev artikkel avaldati esmakordselt GRTC viieteiskümnenda sünnipäeva puhul korraldatud näituse Sword & Brush, Art From China’s Martial Tradition sissejuhatusena 1999 aasta oktoobris. Näituse kataloogid on saadaval $27.50 eest. Kataloog sisaldab detailse kirjelduse kogu relvastuse kohta koos artiklitega “Sword & Brush Together, the Art of the Jian & An Introduction to Chinese Sabers”. Võite tellida koopia helistades Seven Stars Trading Co. (703) 768-8676 ning makstes arve oma Visa või Mastercard’iga.

Buddha – allkirjastatud, Wang Yenyien

Iga kunst räägib mingit keelt. Kalligraafia kõneleb pintslitõmmetes, mis väljenduvad tindis. Pintsel, tint, kivi ja paber on õpetlase neli aaret. Nende tööriistadega harjutab kalligrafi põhilisi pintslitõmbeid, millest koosnevad kõik märgid. Meisterlikkus neis on pintsli abil väljendamise vabaduse eelduseks.

Vehklemiskunst räägib lõigete ja torgete keelt. Mõõgavõitluse tõsine õpilane harjutab kaheksat põhilõiget lõputult. Ilma nende kaheksa omandamiseta on iga vormi harjutamine tühi. Tal on vaid üks aare, aga ta väärtustab seda nagu õpetlane nelja.

Kõrge taseme saavutamine kummaski kunstis eeldab kogu keha kasutamist. See vajab olemuse voolavust ning ainult hetkes olemist. Kumbki neist on meditatsioon enesearenguks, karakteri ja hinge lihvimise vahend. Samas on nad ka füüsilised tegevused. Meditatsioon, mis on kunstiliik ja kunstiliik, mis on meditatsioon.

Et teada kunstniku sisemist hinge, jälgime me hoolega ja teadlikult tema kirjutatud märke. Et teada mõõgamehe hinge, peame me jälgima teda töös, kui ta sooritab oma vormi. Kui kalligrafeerija demonstreerib ja väljendab midagi paberil, siis mõõgamehe kunst on peenem, avalikkuse eest varjatud. See ilmub nähtavale vaid korraks.

Mõõga ja pintsli käsitsemise eesmärgiks on keha ja vaimu ühtsuse saavutamine. Kumbagi neist võib kasutada enesearengu vahendina. Kui ma vean pintslit üle paberi, siis on mul alati tunne, nagu lõikaks ma oma jian’iga. Kui ma liigun läbi mõõgavormide, on mul tihti tunne, nagu ma oleks kirjutanud suure märgi.

“Yin Yang” allkirjastatud, Shang Shou Zi

Wuyi (võitluskunsti) õpilased võivad uurida kellegi kalligraafiat, et saada mingit aimu kirjutaja olemusest või sellest, kes ta oleks võinud olla. Enamik Aasia kultuure arvab, et inimese käekiri on tema karakteri peegel. Kuulsad inimesed lasid Hiinas oma kalligraafia koopiaid kivisse raiuda, et seda säilitada järeltulevatele põlvedele innustuseks. Kui ma Hiinas ringi rännates vahel kuulsin, et kusagil läheduses on Keiser Kangxi või tema pojapoja Qianlong’i säilinud kalligraafia, siis läksin alati seda vaatama. Ma ei saa kunagi kohata neid mehi, kes on kaua aega tagasi surnud. Siiski ma tunnen, et õpin neid natuke tundma, kui istun vaikselt nende liikumatusse kivisse jäädvustatud pintslitõmmete voolamist uurides. Kahjuks ei ole mul mingit võimalust nende mõõgakasitsemist jälgida. Oma taijiquan’i otsingutel on mul olnud tõeline õnn tutvuda või õppida koos mitme tõelise meistriga. Ma tunnen aga erilist au, et olen saanud neilt kingituseks nende pintslitööd. Iga eksemplar on sama unikaalne, nagu selle kirjutanud õpetaja. Igal tööl on aga ka midagi ühist kõigi teiste töödega. See näitus on korraldatud tähistamaks Great River Taoist Center (Suure Jõe Tao Keskus) viieteistkümnendat sünnipäeva. See keskus on koht, kuhu me tuleme ennast arendama ning vaimuerksust lihvima. Selle näitusega oleme me otsinud vaadeldava kunsti ja tindis väljendunud meistri vaimu ning võitluskunstide nähtamatu potentsiaali vahelist sidet. Püüdes keha-vaimu ja taotluse ühtsuse poole, oleks meie loosungiks “Wenwuxing“, ehk haritud sõjaline tee. Me ei soovi seada sulepead mõõga vastu, vaid ühendada neid harmoonias.

“Juur on jalalabas, tõuse jalast” allkirjastatud, Chen Zhi Cheng (William C.C. Chen)

Olles juba üheksa aastaselt võitluskunstide õpilane, on mind mõõgad ja nende elegantsed vormid alati tõmmanud. Mõned aastada tagasi, kui mu taijiquan harjutamine muutus sügavamaks, kasvas ka igatsus tõelise mõõga järele. Nii, nagu tõsine muusik ihkaks mängida Stradivariusega, otsisin ma tõelist asja terases. Kuna ma olin sel ajal aga tõsine ‘taiji pätt’, olid kõik mõõgad minu jaoks liiga kallid, makstes minu terve aasta sissetuleku. Ma vastasin sellele väljakutsele sellega, et alustasin ise oma antiikrelvade äriga. See ei aidanud mul mitte ainult koguda väikest hulka relvastust omaks tarbeks, vaid avardas ka minu kokkupuudet Hiina ajaloo ja sõjalise kultuuriga. Samuti kohtusin ma paljude relvastuse ja kaitsevarustuse õpetlastega ning tõsiste Hiina võitluskunstide harrastajatega, kes tulid omale valitud instrumenti otsima.

Kuna olen palju reisinud, et avardada oma Hiina relvastuse alaseid uuringuid, võin öelda, et kusagil pole varem olnud nii suurt avalikku Ming ja Qing relvade ning kaitsevarustuse väljapanekut, kui see. Paljud eksponaadid on unikaalsed ning kusagil muuseumides pole leida sarnaseid näidiseid. See näitus on viimaste aastate jooksul tekkinud ajaloo ja võitluskunstide sõprade ning õpilaste võrgu otsene tulemus. Ilma nende abita oleks mu oma õpingud olnud väga piiratud. Eriti tahaks ma tänada Philip Tom’I, meie kuraatorit. Ilma kahtluseta on ta suurim allikas Aasia ja Ida-Euroopa relvade ja kaitsevarustuse ajaloo ja arengu tudengitele. Samuti tahan ma tänada Ken Kung’i ja Paul Haig’i galeriisid mõõkade ja turviste laenamise eest. Nende lahkus on sellele näitusele palju andnud. Kui George Parides poleks paljusid tunde läätse taga veetnud, ei oleks meil nii häid fotosid kataloogis. Ka temale oleme me raske töö eest palju võlgu. See näitus poleks võtnud kuju ilma Great River õpilaste Betsy Anderson’i, Paris Bustillos’e, Tosha Grantham’i ja John Sherburne’i väsimatu tööta. Ilma nende lavataguste pingutusteta oleks see näitus jäänud vaid ideeks.

Scott M. Rodell, asutaja ja direktor,
Great River Taoist Center
kõik õigused kaitstud, 1999.

Yang stiili taijiquan’i võitkuslikust ja tervislikust aspektist

Enamikul inimestest kerkib taijiquan’ist mõeldes tõenäoliselt silme ette pilt aeglaselt ja rahulikult meditatiivses seisundis liikuvast inimesest, kelle keha ja meel on lõdvestunud. 19. sajandi keskpaiku Pekingis elanud suurima võitluskunstimeistri “Alistamatu Yangi” jõulised löögid ja löökide oskuslikud tõrjumised ei seostu alati just taijiquan’iga. Siiski on taijiquan eelkõige võitluskunst, kuigi selle praktiseerimise käigus paraneb tervis, õpitakse süstemaatiliselt lõdvestuma ja meditatiivset rahu saavutama.

USA-s on tänapäevani liigselt rõhutatud taiji tervislikku aspekti (hea enesetunne, meditatsioon ja lõdvestumine). Mõned praktikud on tõepoolest täielikult hüljanud või hooletusse jätnud selle kunsti võitlusliku külje. See näitab pigem tänapäevaste praktikute eelistusi (mõni võiks selle kohta öelda ka vigu), kui selle praktika enese piiratust. Taijiquan’i eesmärgiks on otseselt inimeksistentsi tervislike ja võitluslike külgede tasakaalustamine, nende mõlema potentsiaali samaaegne arendamine kõrgeima võimalikkuseni. Isegi nende praktikute jaoks, kes ei ole esmajoones huvitatud võitluslike oskuste arendamisest ja pööravad tähelepanu üksnes taijiquan’i tervislikule aspektidele, on ühe poole eiramine vastuolus selle kunsti vaimuga. 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse geniaalse võitluskunstiku Yang Chen-fu (kellelt pärinevad ka paljud tänapäeva kõige populaarsemad taiji vormid) sõnadega öelduna: “Enesekaitse rakenduste õppimine on taijiquan’is hädavajalik ja asendamatu. Õpilased, kes on esmajoones huvitunud kehalistest harjutustest, peavad õppima ka rakendusi”.

Miks siis nõnda paljud kaasaegsed praktiseerijad jätavad teadvustamata taijiquan’i võitluslikud aspektid? Tõepoolest, miks on nii paljud vaid ähmaselt teadlikud taijiquan’i võitlusliku poole tõelisest olemasolust? Suurelt jaolt kaovad vastuse juured ajalukku.

Taijiquan’i lätted

Taijiquan’i juured on kadunud Hiina ajaloohämarusse. Sõjakunstiteadus omistab taijiquan’i loomise legendaarsele taoistlikule pühamehele Zhang San-fengile (Chang San Feng). Selle isiku ajaloolist olemasolu ja eluaega tõendab suur hulk ülestähendusi. Müüdi kohaselt oli selle kunsti pärijaks ja edasiarendajaks Wang Zang-ye (Wang Tsung Yueh). Tema kohta on ajaloolisi ülestähendusi säilinud vähem ja ebamäärasemalt, kuid talle on see-eest omistatud hämmastavalt vapraid vägitegusid.

Taijiquan kerkib müüdiudust ajaloo (ehkki veel mõnevõrra ähmasesse) valgusesse Henani provintsi Cheni külakeses 18. sajandi lõpul. Cheni klann praktiseeris Cheni poksina tuntud võitluskunsti, mis osaliselt sarnaneb küll tänapäevase taiji’ga, kuid samas erineb sellest üsna tuntavalt. Kõige ilmsemalt säilitas Cheni poks endas teatud väliste või jäikade võitluskunstide stiilielemente, mis järgneva taijiquan’i arengu jooksul kõrvale heideti: äkilised liikumiskiiruse muutused, röögatused, kõrged jalalöögid, hüpped jne.

Qing ametnikud põletavad oopiumi.

Cheni poks ilmus ajal ja kohas, kus sõjakunste ei praktiseeritud pelgalt spordi või enesearendamise eesmärgil, vaid praktilise vahendina enesekaitseks väga vaenulikus sotsiaalses miljöös. Mitmesuguste ajalooliste ja ühiskondlike põhjuste tõttu olid Henan ja selle Põhja-Hiina naaberprovintsid Hebei, Shandong ja Shanxi lätteks tugevale sõjalisele traditsioonile. Esiteks asetsesid need põhjast tulevate barbarihordide korduvate invasioonilainete teel, millest viimane valitses Pekingis mandžu või Qingi (Ching) dünastia nime all. Teiseks oli see piirkond lõhestunud klannide ja mitmesuguste ususektide rivaalitsemise tõttu, mis tihtipeale kasvas üle vägivallaks. Kolmandaks kubises see piirkond röövlitest ja kurjategijatest. Ühiskonnaklasside sulandumist takistavad tõkked, polügaamia ja vastsündinud tütarlaste tapmine tõid kaasa hulga vaeseid, üksikuid ja loomulikust ühiskonnaelust võõrandunud noori mehi. Nende paljude jaoks olid suurustlev kuritegelik ja röövellik elu lausa vastupandamatult külgetõmbav.

Need faktorid, mis seda püsivat vägivalda Põhja-Hiinas toetasid, tugevnesid veelgi terve 19. sajandi vältel. Korrumpeerunud ja allakäiv Qingi dünastia osutus võimetuks tagama ühiskonnas vähestki stabiilsust. Ülestõusude ja rahutuste lained aina kasvasid (näiteks Taipingide ülestõus 1850-1864). Märkimata ei saa jätta ka uute barbarihordide saabumist Venemaalt, Jaapanist ja läänest. Ainult ettevaatamatu reisija võis sel ajal Põhja-Hiinas ette võtta teekonna ilma relvastatud eskordita, äärmisel juhul vaid oma mõõgaga, mida pidi muidugi hästi käsitseda oskama.

Yang Lu-chan

Sellise ühiskondliku kriisi ajal rändas Yang Lu-chan (1799-1872) Hebei provintsi Yungnien maakonnast (üle 400 kilomeetri) Cheni külla, et õppida Cheni meistrite tunnustatud kunsti. Yang Lu-chan sai moodsa taijiquan’i arenemisel keskseks kujuks. Ta alustas Chen-stiili pehmendamist, mis lõpptulemusena viiski välja taijiquan’i tervisliku ja sõjalise aspekti võrdsustamisele. Ilma Yang Lu-chanita ei oleks taijiquan tõenäoliselt saanud tuntuks Cheni klannist väljaspool. Miljonid inimesed tänapäeval, kes saavad kasu taijiquan’i praktiseerimisest, peaksid tänama Yang Lu-chani selle eest, et ta algatas selle kunsti laiaulatusliku levimise.

Yang Luchan (1799-1872)

Usaldusväärne informatsioon Yang Lu-chanist on kasin, ehkki ta elas lääne inimeste poolt uusajaks peetaval ajalooperioodil. Palju enam on teada tema kaasaegsetest ja samaväärse ajaloolise tähtsusega läänemaailma ajaloofiguuridest. Hiinlaste hoiakud ajaloo suhtes erinesid oluliselt Lääne omadest kuni 20. sajandini. Kahe olulise punktina tuleb silmas pidada järgmist. Esiteks: Yangi elupäevade Hiina ajalugu kirjutati ja koostati kirjutada oskava eliidi poolt ja selle eliidi kohta. Hoolimata mõningatest siiani püsivatest küsimustest Yangi ühiskondliku seisuse üle on nüüdseks selge, et Yang oli talupoeglikku päritolu ja seetõttu ei peetud teda ka ajaloolise uurimuse vääriliseks isikuks. Vaatamata oma suurtele saavutustele peeti Yangi aadelkonna poolt tema sünnipärase seisuse tõttu alati põlatud palgasulaseks ja jäeti seetõttu välja austustvääriva kirjutatud ajaloo haardeulatusest. Nõnda pärinebki meie informatsioon Yang Lu-chanist enamjaolt suulisest pärimusest või Yangi perekonna taijiquan’i jüngrite poolt edastatud ajaloolistest ülestähendustest.

See toob meid teise eristava jooneni hiinlaste lähenemise juures ajaloole: selliste pool-ajalooliste ülestähenduste puhul kalduvad faktid ja müüdid segunema eristamatutes vahekordades. Mida suuremad on tegelikud saavutused ja mida kaugemal ajas ajalooliselt vaadeldav figuur asub, seda suurem on müüdi osakaal. Näiteks omistatakse taijiquan’i legendaarsele loojale Zhang San-fengile 19. sajandi kirjutistes järgmiseid omadusi: ta olevat olnud seitse jalga pikk ning võimeline läbima üle tuhande kilomeetri päevas – vägitükk, mille sooritamiseks, kui see tõesti tõele peaks vastama, peaks 24 tunni vältel säilitama ratsahobuse täiskiirust, ilma vahepealse puhkuseta! Isegi nõnda hiljutises allikas nagu Yang Cheng-fu 1934. aasta treeningu käsikirjas “Taiji quan’i täielikud põhimõtted ja rakendused” sisaldub kirjeldusi sellistest “ajaloolistest” vahejuhtumitest, mis on üsna kahtlase väärtusega või ilmselgelt valed. Näiteks dialoog autori ja tema vanaisa Yang Lu-chani vahel, kes aga suri rohkem kui kümme aastat enne Yang Cheng-fu sündimist. Taolised väljamõeldised ei peegelda mitte lugeja eksitamise kavatsust, vaid pigem kultuurilist hoiakut, mis austab vanemaid ning rõhutab ajatust ja põhimõtete kehtivust kirjapandud faktide üle.

Nii on ülestähendused Yang Lu-chani elust ja iseäranis tema Cheni külas veedetud aastatest mitteametlikud ja puudulikud ning kipuvad olema müütilised. Teatud punktides on ülestähenduste erinevus nõnda suur, et usaldusväärse pildi saamine nende üksikasjade põhjal Yang Lu-chani õpipoisi ajast Cheni meistrite juhendamise all osutub võimatuks. Kõige usaldusväärsemate ülestähenduste põhjal läks Yang Cheni külla noore mehena ning jäi sinna rohkem kui kümneks, tõenäoliselt kahekümneks aastaks. Mõnede arvamuste kohaselt saabus ta Cheni külla juba lapsena. Ühe teise põhjal arvatakse, et Yang osteti Cheni klanni poolt pärisorjusesse, ehkki mõningad märkmed rõhutavad, et ta otsis Chenid üles enda vabal tahtel. Enamik arvamusi nõustub sellega, et ta lahkus Chenide juurest nendega heas läbisaamises olles, kuid isegi selles väidavad teised allikad vastu, toonitades, et ta hoopis varastas Chenide saladused. Üks teine peamine vasturääkivus puudutab seda, kas Yang õppis Cheni perekonna kunsti peamiselt luurates ja üksinda harjutades ning võeti meister Chen Chang Hsingi õpilaseks alles pärast vahvuse ülesnäitamist Cheni vanemate õpilastega võideldes või võeti ta õpilaseks alles pärast aastatepikkust Cheni klanni usaldusväärset teenimist ning ta õppis seda kunsti tavapärasel viisil õpetajalt õpilasele. Mõnede arvamuste kohaselt tutvustas Yang ennast kurt-tumma kerjusena, et nõndaviisi Cheni klanni siseringi pääseda.

Nendest erinevustest kerkivad aga esile kaks tüüpilist elementi. Esiteks see, et Yangil tuli kogeda Cheni meistrite juhatuse saamiseks suuri raskusi ning vajadus viibida Cheni külas niipalju aastaid, et saada omaenese stiili väljatöötamiseks piisavalt õpetust. Kui võtta arvesse selle ajajärgu konteksti, siis ei olegi see nõnda üllatav. Chenidel oli tõenäoliselt oma võitlusstiil, mis töötas; see oli laialt tuntud ja tunnustatud, kuni selle määrani, et Yang Lu-chani sarnased võitluskunstide entusiastid kaugetest piirkondadest olid selle õppimiseks nõus läbima pikki vahemaid. Arvestades kõrgetasemeliste võitlussüsteemide praktilist väärtust nendel koledatel aegadel, võib mõista Chenide vastumeelsust oma kunsti saladuste levitamise suhtes väljapoole oma klanni. Seetõttu võime mõista, miks Yangi-sugune võõras pidi Cheni klannile kaheldamatult üles näitama erakordset kannatlikkust, oskusi ja pühendumust, et hellitada mingitki lootust pälvida kõrgetasemelist juhendamist. See kõik nõudis loomulikult aega.

Teine tüüpiline element, millega nõustuvad kõik varieeruvate arvamuste esindajad, on põhjus, miks Yang Lu-chan Cheni külas viibis – Yang oli seal selleks, et õppida võitlema. Samas kui võitluskunstid, mis väidavad oma sugulust kaasaegse taijiquan’iga, võivad sisaldada teatud määral nüüdisaegsete praktikute poolt rõhutatud vaimseid, meditatiivseid ja meditsiinilisi elemente, oli Cheni perekonna kunst määratud eelkõige praktiliseks võitluskunstiks ja just see Yangi köitiski. Tegelikult jäigi taijiquan’is Yang Lu-chani ja ka tema mõlema poja Yang Qianhe (Chien Ho) ja Yang Panhe (Pan Ho) eluajal rõhuasetus võitluslikule poolele. Need varajased meistrid ei jätnud kõrvale ka taijiquan’i tervislikku poolt, kuid asjaolud ei lubanud neil kohandada passiivset hoiakut selle kunsti võitluslike rakenduste arendamisel, nii nagu see domineerib paljude tänapäevaste entusiastide seas.

Guangpingi linn, kus Yangi perekond elas, oli Taiping ja Nien ülestõusude ajal lahinguväljaks.

Pärast naasmist Yungnieni muutuvad faktid Yang Lu-chani kohta selgemaks. Üks Yangi esimesi õpilasi ja tema varajane eestkostja oli Wu Yu-xiang (Wu Yu Hsiang 1812-1880), kohalik aadlik ja tubli võitluskunstnik. Wu ja tema venna Ru-ging (Ju Ching) kaudu tutvustati Yangi mõjuvõimsatele võitluskunstide patroonidele mandžu aadlike hulgas Pekingis. Lõpptulemusena sai temast paljude aadlike isiklik võitluskunstide instruktor ning impeeriumi sõdurite treener mitmesugustes sõjanduslikes akadeemiates ja institutsioonides.

Pekingis viibimise ajal omandas Yang tõenäoliselt oma aja parima võitluskunsti meistri reputatsiooni, teenides sellega hüüdnime “Ületamatu Yang”. Kuigi kirjeldused Yangi vägitegudest tema keskeas ja hilisemate aastate jooksul on jätkuvalt üsnagi ilustatud, ei ole meil konkreetset põhjust kahelda põhimõttelises joones, mida kõik jagavad: pärast naasmist Cheni külast, kohtas Yang lõputul hulgal väljakutseid tunnustatud võitluskunstimeistritelt, kes soovisid kummutada tema kõrget reputatsiooni, kuid ta ei kaotanud ainsalgi korral. Kuigi kõigil võitluskunstistiilidel on omad müüdid kõiki väljakutsujaid võitnud ületamatust esivanemast, on siiski huvitav, et mitte ükski kõrge profiiliga võitluskunstistiil ei väida oma esivanemat võitnud olevat Yang Lu-chani. Alates treeningpäevadest Cheni külas, võis Yang Lu-chan elada ja surragi kordagi sõjalises kontekstis kaotust maitsmata.

Teine põlvkond: Yang Qian-he ja Yang Pan-he

Yang Lu-chani Cheni külast tagasipöördumisele järgnevatel aastatel arenes taijiquan lahknevaid teid pidi. Yangi õpilane ja patroon Wu Yu-xiang (tema huvi üha kasvas Yangi poolt antud juhiste ja eeskuju põhjal), läks edasi treenima otse Cheni meistri Chen Qing-pingi käe alla ning arendas edasi vormi, kuni see muutus Yangi omast niivõrd erinevaks, et seda sai klassifitseerida omaette stiilina. Wu oli see, kes hiljem “avastas” (kuid väga tõenäoliselt ise hoopis lõi) taijiquan’i legendaarsetele kujudele Zhang San-fengile ja Wang Zang-yele omistatud taijiquan’i klassikaliste tekstide tuumiku. Wu stiili tuntakse tänapäeval üldjuhul Hao stiili nime all, eristamaks seda enamtuntud “uuest” Wu stiilist, mille lõi palju hilisemal ajal Wu Qian-guan (1870-1942), kes õppis seda kunsti Yangi vanemalt pojalt Pan-helt. Üks teine veelgi hilisem taijiquan’i tuletis on Sun Lu-tangi (1861-1932) loodud Suni stiil. Ka see pärimusliin ulatub Wu Yu-xiangi ja tema õpilaste kaudu kaudselt tagasi Yang Lu-chanini. Nõnda sisaldavad/säilitavad kõik peamised olemasolevad stiilid eneses Cheni stiili ja põlvnevad teatavat teed kaudu Yang Lu-chanist.

Boxer Poster. Teise põlvkonna õpetaja Yang Qianhe ja tema poeg Yang Chengfu elasid läbi Boxeri ülestõusu 1900.

Yang Lu-chanil oli kaks poega, kes pärast oma isa surma taijiquan’i võitluslikku traditsiooni edasi kandsid. Mõlemad olid väga varasest noorusest saadik oma isa käe all allutatud äärmiselt rangele treeningule ja jätkasid treeningut, et saavutada oskuste kõrgeimat taset. Mõlemad teenisid oma elatist Qing dünastia tsiviil- ja sõjaväe eliidi sõjakunstide juhendajatena. Nende iseloomud olid aga täiesti erinevad. Yang Pan-he (1837-1892), kes päris oma isa hüüdnime Ületamatu Yang, oli tuntud oma brutaalsuselt ühtmoodi nii õpilaste kui vastasega käitudes. Tal ei olnud sestap ka palju järgijaid – ehkki üks tema piiratud õpilaste ringist hõivas taijiquan’i ajaloolises arengus olulise koha: Quan Yu (1824-1902), “uue” Wu stiili rajaja Wu Qian-quani isa ja õpetaja. Pan-he enda poeg ei astunud oma isa jälgedesse ega jäänud tegelema võitluskunstidega. Pan-he enda stiil on jäänudki spekulatsioonide objektiks. Kontrastiks Pan-hele oli Yangi noorem poeg Qian-he (1839-1917) sõbralik ja populaarne õpetaja, kes tõmbas ligi palju õpilasi, kusjuures suur hulk neist saavutas kõrge taseme. Yang Qianhe oli seetõttu peamiseks kanaliks, mille kaudu Yang Lu-chani kunst järeltulevatele põlvedele edastati.

Kolmas põlvkond: Yang Cheng-fu

Yang Qian-hel oli kaks poega, Shou-he (Shou Hou 1862-1930) ja Cheng-fu (1883-1936). Mõlemad tõusid sõjakunsti meisterlikkuse väärikaimatele tippudele. Neist kahest oli Cheng-ful selle kunsti arenemisel suurem roll. Sarnaselt oma onule Pan-hele oli ka Yang Shou-he tuntud oma jämeda käitumise poolest, millest tulenes ka tema piiratus õpetajana ning kokkuvõtteks kahandas tema mõju kunsti arenemisele. Cheng-fu, kes oli aga pärinud oma isa leebe hoiaku, tõmbas ligi palju õpilasi ning sai taijiquan’i ajaloos telgkujuks.

Kuigi Yang Cheng-fu elas 20. sajandi esimesel poolel, jääb ta ikkagi üleelusuuruseks figuuriks igas mõttes. Üldtuntud oma pummeldamiste ja kogukusega, õppis Cheng-fu taijiquan’i küllaltki vähese huviga, kuni märkas, et ta isa vananeb. See äratas temas vastutustunde perekonna võitluskunsti säilitamise ja edasiarendamise suhtes. Kohustanud ennast meisterlikkuse saavutamisele, arenes Cheng-fu tõeliselt kiiresti ja jõudis oskuste tasemelt sellisele kõrgusele, et hoolimata puudujääkidest tema välises meeldivuses, sai temast oma põlvkonna tõendatult kõige arvestatavam ja tagaotsitavam võitluskunstide meister.

Kui 1950. aastatel Hiina Rahvavabariigi Kehakultuuri ja Spordikomitee otsustas võitluskunstide kõiksuguste vohavate vormide ja stiilide hulgas mingisugusegi korra loomiseks hakata edendama standartiseeritud taijiquani’i vormi, valiti selleks just Yang Cheng-fu vorm.

Cheng-fu mõjul hakati taijiquan’is rõhutama selle kunsti tervislikku aspekti. Samas kui tema venna, isa, onu ja vanaisa stiilides säilis Chen poksist pärinevaid jäikade stiilide elemente, oli Cheng-fu stiil märkimisväärne oma välise pehmuse ja lõdvestatud asendite poolest. See pehmus osutus küllaltki petlikuks nende väljakutsujate jaoks, kellega Cheng-ful tuli vahetpidamata näiva kergusega ja ilmselt ka mitte eriti vastumeelselt jõudu katsuda. Cheng-fu stiilist tuleneb seegi, et taijiquan’i hakati kirjeldama kui “vati sisse peidetud terast” või “vati sisse mässitud kuuli”. Nõnda oli Cheng-fu, jätkates samal ajal taijiquan’i õpetamist võitluskunstina, Yangi stiili meistritest esimene, kes selgelt ja üksikasjalikult rõhutas selle võitluskunsti tervislikul poolel tugevasti välja joonistuvat pehmust ja lõdvestatust.

Seda rõhuasetuse nihkumist võib vähemalt osaliselt seletada nende tingimustega, milles Cheng-ful tuli õpetada. Ta ei olnud võitluskunstide imelaps ja suri 53 aastaselt – tõenäoliselt jäi taijiquan’st tulenev tervistav efekt napiks, korvamaks elu lõpuosas nooruspäevade priiskava eluviisi mõjusid. Cheng-fu õpetajakarjäär jäi lühikeseks ja piirdus seetõttu vaid paarikümne aastaga. Cheng-fu suri 1936. aastal.

Boxer 1900. aasta ülestõusu ajal Pekingis.

19. sajandi kaos ja vägivald Hiinas ei olnud Yang Cheng-fu päevadeks raugenud, olukord ei olnud muutunud sugugi paremaks. Sellegipoolest olid käsitsivõitluse kunstid muutunud väga ebapraktilisteks enesekaitse meetoditeks. Mitmesugused tulirelvad ja läänest pärit sõjatehnika olid saanud Hiinas tavapäraseks ning vägivald hakkas kujunema üha laiaulatuslikumateks konfliktideks. Varasema väikese ulatusega klannivaenu ja röövimiste asemel kujunesid konfliktid nüüd rahvuslikul või ideoloogilisel pinnal. Või nagu Douglas Wile oma teose “Hilise Qing dünastia kadunud T´ai Chi klassikud” esimeses ülevaatlikus peatükis väidab, hakkasid Hiina võitluskunstid 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses omandama üha enam oma kaasaegset iseloomu enesedistsipliini arendamise, tervise ja isiksuse tugevdamise vahenditena ning minetasid oma olemuse pelgalt praktiliste võitlusoskuste kogumina. See ei tähenda, nagu oleks piir võitluskunstide ja sõjanduse vahel olnud väga range või nagu Wile märgib: “Võitluskunstioskusi hindas sõjanduslik eliit edasi kuni kaasaegse sõjandustehnoloogia ajastuni välja, kuid pigem omaenda üleoleku, kompetentsuse ning lihtsõduritele vastanduva distsipliini demonstreerimiseks, kui mingite tehnikate õppimiseks, mida praktiseerijad tavapäraselt võitluses kasutada lootsid.

Taiji quan jõuab Ameerikasse: Zheng Man-qing

Yang Cheng-fu vanemate õpilaste nimekiri on kui 20. sajandi alguse ja keskpaiga Yangi stiili prominentsete meistrite loetelu. Selles eliitrühmas kerkib esile Zheng Man-qing (Cheng Man Ching). Zhengi kõrge reputatsioon toetub mitmele alusele, üks neist on tema võitluslike oskuste kõrge tase. Sellegipoolest mäletatakse Zhengi isiksusena, kelle praktika, õpetused ja kirjutised viisid taijiquan’i nii tervislike kui võitluslike aspektide kõrgeimal tasemel sulandumiseni. Zheng oli väidetavalt esimene meister, kes hakkas kõige otsesemalt ja kõige selgemini ühendama Hiina filosoofia, meditsiini, vaimse distsipliini ning metafüüsika põhielemente taijiquan’i kui võitluskunsti praktikaga. Kuigi see süntees tagas Zhengi enda võitlusliku vapruse, põhineb ta edu taolise sulandumise saavutamisel hoopiski sellel, et tänapäeval kaldutakse taijiquan’i võitluslikku külge hooletusse või tahaplaanile jätma.

Zheng oli ka see mees, kes tõi taijiquan’i Ameerikasse. 1965. a avas Zheng New Yorkis poe, õpetades samal ajal tillukeses hiinalinna koolis oma esimesi õpilasi. Zhengil oli selleks ajaks välja õpetatud juba terve põlvkond Taiwani parimaid taijiquan’i praktiseerijaid, kaasa arvatud kolm hästi tuntud meistrit, kes hiljem oma õpetajale ka uude maailma järgnesid: Ben Lo, T.T. Liang ja William Chen. Ka oma esimesi Ameerika õpilasi oli Zheng õpetanud enne New Yorki ümberasumist. Robert Smith saabus Taiwanile 1959. aastal ning elas seal mitmesuguseid hiina võitluskunste otsides ja õppides kolm aastat. Smith pidas Zhengi taijiquan’i kõige peenemalt arenenumaks nende tosina stiili seas, mida talle tutvustati. Zheng suri 1975. aastal. Selleks ajaks oli ta oma New Yorki koolis välja treeninud esimese põlvkonna Ameerika taijiquan’i praktiseerijaid, kellest paljud jätkavad Zhengi kunsti levitamist ja õpetamist tänapäevani. Kui teised taijiquan’i stiilid on Ühendriikidesse hakanud jõudma alles viimastel aastatel, jääb Yangi stiil ikkagi kõige laialdasemalt praktiseeritavaks variandiks ning Zheng Man-qingi vorm püsib Yangi stiili vormidest kõige tuntumana. Peaaegu kõik Yang-stiili praktiseerijad Ühendriikides (nagu ka paljud teiste stiilide praktikud) on olnud kas otseselt või kaudselt mõjutatud Zheng Man-qingi ideedest ja eeskujust. Zhengi mõju taijiquan’ile Ameerikas on raske üle hinnata.

Järelsõna. Võitluslik ja tervislik *

(* hiina kultuuritraditsiooni mõistet wen – wu saab tõlgendada ka kui kunsti (kirjandust) ja sõjandust; riigivalitsemist ja sõjapidamist või tsiviil/kodaniku poolust vastandatuna sõjaväeteenistusele.)

Mõned silmapaistvad Zheng Man-qingi järgijad Ühendriikides on hoolikat jätkanud taijiquan’i võitluslike ja tervislike aspektide tasakaalustamist. Selle grupi eesotsas on New Yorkis õpetav William Chen, 1958. aasta wushu vabavõitluse tsempion oma kodumaal Taiwanis. Teine, väidetavalt suurem grupp Ameerika taiji-õpetajaid on eelistanud rõhutada üksnes selle võitluskunsti tervislikku aspekti. Mõningail juhtudel ei juhatatagi õpilasi fikseeritud sammudega tõukavate käte harjutustest kaugemale või jäädakse stiliseeritud tõukavate käte mehhaanilise õpetamise juurde. (Fikseeritud sammudega tõukavate käte harjutamine on küll praktiliste enesekaitseoskuste arendamise asendamatu osa, kuid jääb siiski ebapiisavaks nende oskuste täielikuks väljaarendamiseks. Seda tuleb täiendada liikuvate sammudega tõukavate käte harjutuste (da lu) rakenduste ning ideaaljuhul ka vabavõitluse harjutustega.) Veelgi üllatavam on see, et paljud tänapäeva taijiquan’i õpetajad väldivad üldse paarisharjutusi, keskendudes üksnes vormi õpetamisele ja üksinda sooritatavatele harjutustele.

Zheng Man-qing jättis, kas siis taotluslikult või mitte, ukse valla võimalusele jagada erineval määral tähelepanu sellele või teisele võitluskunsti küljele. Ajal, kui ta ise omaenese elus ja praktikas elutargalt võitluslikku ja tervislikku poolt tasakaalustas, kaldusid Zhengi kirjutised tihti rõhutama taijiquan’i vaimset, meditatiivset ja meditsiinilist poolt (ehkki võitluslik aspekt tema töödes iialgi ei puudunud). Edaspidi New Yorkis õpetades kohandas Zheng oma õpilastega töötades võitlusoskuste arendamise suhtes hoopis passiivsema hoiaku. Sellest on järeldatud, nagu oleksid võitluslikud oskused taijiquan’is välja arendatavad n.ö. osmoosi (sisseimendumise) teel – pika aja jooksul hoolikalt sooritatud vorm ja tõukavate käte harjutamine sisendavadki need oskused vähehaaval ja alateadlikult praktiseerija meelde ja kehasse. Jääb selgusetuks, kas see taijiquan’i võitlusliku poole vähene esiletõstmine väljendas nihet Zhengi enese hilisema eluperioodi elufilosoofias või tuli ta lihtsalt suuremeelsusest vastu oma Ameerika õpilaste ootustele (enamik neist olid 1960. aastate New Yorki subkultuurist pärit nooremapoolsed inimesed, kellest paljud olid end sidunud vägivallatuse ideoloogiaga). Sellest ka Zhengi õpetuse ning paljude tema jüngrite ja järgijate ilmne kvaliteedimärk.

Lahtiseks jääb küsimus, kas selline passiivne lähenemine ka pärast pikka ja intensiivset praktiseerimisperioodi aitab ikkagi arendada tõhusaid võitluslikke oskusi. On ilmselge, et taoline lähenemisviis on nende oskuste arendamisel äärmiselt ebatõhus – juhul muidugi kui need oskused on praktiseerija üheks eesmärgiks. Liiatigi ei arendanud Zheng ise oma lihvitud võitlusoskusi sellist kummalist kaudset rada pidi. Hoolimata Yang Cheng-fu taotlusest ühendada taijiquan’i õpetusega ka tervislik pool, oli ta ikkagi ühetähenduslikult võitluskunstide õpetaja. Zhengi ennastki lõi ta õpetaja rohkem kui kord teadvusetuks.

Kas sellisest taijiquan’i võitlusliku külje tahaplaanile jätmisest tõuseb ka mingit kahju? Kindlasti oleks võitluskunstnikest lihtsalt kitsi jätta oma kunst levitamata nende hulgas, kes ei taotlegi võitluslikku vilumust. Tõepoolest, paljud tänapäevased taijiquan’i praktiseerijad, kaasa arvatud mõned väga tõsised tegelejad, ei ole lihtsalt huvitatud selle kunsti võitluslikest külgedest ega oleks selle kunsti ligi ka ilmselt sattunud, kui nad esmalt oleksid teadnud just võitlusliku poole kesksest kohast taijiquan’i ajaloos. Arvestades taijiquan’i suurt kasutegurit tervise säilitamisel ja lõdvestumisel, on kindlasti parem, kui sellistele inimestele pakutakse võimalust õppida taijiquan’i pelgalt tervislikku versioooni.

Sellegipoolest peaksid need õpilased, kes tegelevad taijiquan’iga vaid tervise pärast, olema vähemalt teadlikud sellest, et nad õpivad selle kunsti kärbitud varianti ning neil võiks olla vähemalt võimalus omandada ka võitluslikke aspekte. Kasvavad oskused ja huvi pööravad ehk lõpptulemusena nende tähelepanu ka selles suunas. Õpetajad, kes oma õpilastele seda võimalust ei teadvusta, teevad sellega neile karuteene. Veelgi enam, inimestele, kes on huvitatud võitluskunstidest, pakub taijiquan’i stiili, mis on väidetavalt ainulaadne selles mõttes, et arendab otseselt tervist, oskust lõdvestuda ja vaimset sisekaemust üheskoos võitluslike oskustega. On äärmiselt kahju, kui sellistel inimestel puudub võimalus õppida taijiquan’i selle arusaadavamas ja traditsioonilisemas variandis. Taijiquan’i seostamatus võitlusliku poolega on Ühendriikides viinud selleni, et tänapäeval, mil paljud inimesed otsivad võimalust võitluskunste õppida, ei võeta taiji’d ühe võimaliku variandina enam üldse arvessegi. Samas, nii ajaloolisest perspektiivist vaadatuna kui ka inimeste seisukohalt, kes kaotavad võimaluse õppida võitluskunsti, mis kuulub Hiina kultuuri suurimate saavutuste hulka, on seesugune olukord tõepoolest ülimalt irooniline.

(* hiina kultuuritraditsiooni mõistet wen – wu saab tõlgendada ka kui kunsti (kirjandust) ja sõjandust; riigivalitsemist ja sõjapidamist või tsiviil/kodaniku poolust vastandatuna sõjaväeteenistusele. Siinses tekstis on see aga selguse mõttes tõlgitud üheselt tervislikuks ja võitluslikuks. Öeldud on et tsiviil/ tervislik poolus on olemuslik ning sõjaline/võitluslik poolus on selle funktsioon/toime. Üksik parras ei suuda kanda laeva ega üksik käsi tekitada käteplaksu. Tsiviil/tervislik pool on asjade sisemine põhimõte ning võitluslik pool on selle väline tehnika. – Tõlk. )