Mäletades õpetaja Wang Yen-nieni (1914-2008)

Mul on oma õpingutes olnud õnne õppida meestelt, kes on või olid tõelised taijquani legendid, mehed nagu T.T. Liang, William C. C. Chen ja minu põhiõpetaja Wang Yen-nien. Neid ridu kirjutan ma paar päeva enne meister Wangi sajandat sünniaastapäeva. Ma olen juba mõnda aega tahtnud tema mälestust millegagi austada ning seetõttu oli mul väga hea meel kui mul paluti kirjutada temast artikkel.

Wang Yen-nien 1971

Meister Wang Yen-nien, Taipei 1971

Kui aus olla, siis sõnadega on võimalik edasi anda vaid väga väikest osa sellest, millne inimene Wang oli. Iseenesestmõistetavalt räägivad kõik õpilased oma õpetajatest tihti nagu nad kirjeldaksid mõnda vanakreeka jumalust, mitte lihast ja luust inimest. Samas muidugi tuleb ka tõele näkku vaadata ja tunnistada, et enamus tänapäevaseid „meistreid“ ei küündi kaugeltki samale tasemele vanade õpetajatega — paljudelt õpetajatelt ei nõuta tänasel päeval isegi vähimagi võitlusoskuse demonstreerimist. Seega kuidas ma saaksin  rääkida õpetaja Wang Yan-nieni’st, kelle panus meie kunsti ajaloole ja arengule on nii suur, jätmata muljet järjekordsest religioossest fanaatikust?

Ma loodan vaid, et suudan anda edasi kasvõi killukese sellest, milline Wang oli, andes teile edasi teile seda, kuidas oli tema käe all õppida.

Author koos Wang Yen-nieniga, ca. 1994

Author koos Wang Yen-nieniga, ca. 1994

Ma kohtusin Wangiga esmakordselt 1984. aastal. Ma õppisin sel ajal taijiquani Robert W. Smithi juures. Smith ei arvanud enamusest taijiquani õpetajatest eriti hästi. Sel ajal olin ma alles algaja õpilane ning väga huvitatud sellest, kuidas on qi-d arendada, mis viis suure huvini daositlike praktikate vastu. Ma ei leidnud aga absoluutselt kedagi, kellelt neid õppida. Smith oli teadlik mu huvist ning ühes tõukavate käte trennis tuli minu juurde ja lausus: „Wang Yen-nien on tulemas. Ta on päris asi, ta on daoist.“ Wang oli tulemas U.S.A.-sse andmaks seminare ja kohtumaks vanade õpilastega. Robert Smith oli tema juures Taiwanil õppimas käinud nii et Wang oli ka Smithile külla tulemas – nii tema koju kui taijiquanikooli Marylandis. Ma pakkusin ennast välja autojuhiks ning õnneks valitigi mind meister Wangile Washington D.C.-d näitama. Nii alustasin ma oma teed tema õpilasena.

Päris algusest peale oli selge, et Wang ei olnud nagu ükski teine õpetaja. See avaldus näiteks selles, kudias ta küsimustele vastas. Tähendab, ta vastas neile ning ta tegi seda väga selgelt ja arusaadavalt. Kui talt küsiti küsimus qi ringluse kohta, siis kirjeldas ta kogu qi teekonda ning kuidas qi-d sedamööda juhtida. Kui küsiti fajini (jõu väljastamine) kohta, selgitas ta arusaadavalt ning demonstreeris ilma igasuguste probleemideta. Ei olnud mingisugust ülespaisutamist. Ei mingeid peeneid allegooriaid, mis võiksid küll muljet avaldada, aga ei õpeta midagi. Ta ka tõukas käsi kõigiga, ta ei seisnud kõrval ja ei käitunud kui „vägev meister“ kellega võib olla lootust tõukavaid käsi teha vaid pärast aastaid tema ees kummardamist. Juba esimesel õhtul kui ma temega kohtusin avanes mul võimalus temaga töötada. Ta ei hoidnud oma õpetusi tagasi. Aga võib-olla veelgi tähtsam oli see, et ta suutis teha kõike millest ma lugenud olin. Kõik, millest treeningutel räägitud oli oli tema kehas olemas

Wang Yen-nien demonstreerib fajini  Great River Taoist Center kooli seminaril, ca 1988.

Wang Yen-nien demonstreerib fajini GRTC kooli
seminaril, ca 1988.

Peale selliste oskustega mehega kohtumist oli mul kindel soov tema juures edasi õppida. Aasta hiljem olingi ma Taiwanis ning treenisin temaga hommikuti Grand Hotellis ja õhtuti tema daoguan’is (sõna-sõnalt kulgemise ruum = treeningruum). Minu hiina keel piirdus tol ajal nelja-viie sõnaga, nii et suurem osa minu õppimisest möödus pingsalt jälgides, mida õpetaja tegi. Samuti aitasid mind teised seal viibinud välismaalased, kes tõlkisid, kui sõnadeta enam hakkama ei saanud.

Ühe õhtuse trenni ajal viis meister Wang mind kõrvale ja ütles, et ma asetaksin ühe käe tema dantianile ja teise tema neerule ning siis hingas ta sisse. Tema kõht ja selg paisusid mõlemad nagu puhuks õhupalli täis. Tema selg laienes rohkem kui minu dantian oma parimatel päevadel.

Wang Yen-nien, sündinud Taiyuani linnas, Shanxi provintsis, 19. detsember 1914 - May 4. mai 2008.

Wang Yen-nien. Sündinud Taiyuani linnas, Shanxi provintsis,
19. detsember 1914 – May 4. mai 2008.

Ühe hetkega sain ma palju targemaks sellest, kuidas õigesti hingata. Seejärel asetas ta mu käed oma selgroo peale. Ühe käe mingmen’ile, mis on dantian’i vastas ja teise oma kaela peale. Tol hetkel arvasin ma, et ta tahab mulle näidata, kuidas ülakeha on paigal samal ajal kui selg ja dantian laienesid. Siinkohal on oluline meeles pidada, et ma ei saanud praktiliselt millestki, mis ta ütles, aru, mistõttu ta ei üritanudki mulle midagi sõnadega seletada. Ta hingas sisse ja nagu ma ootasin, siis ta selg paisus, aga ülakeha ja selgroog ei liikunud. Seejärel hingas ta välja ning ma tundsin sooja vibratsiooni, kõigepealt pihu all, mis asus mingmenil ning siis kaelas. On neid, kes ei usu qi’sse, kuid pärast millegi sellise kogemist, ei ole probleeme selle uskumisega ja selle poole püüdlema hakkamisega. Ma ei olnud oodanud midagi nii hämmastavat, kuid sel hetkel õppisin ma midagi, mida vaid vähestel on õnn kogeda.

Tänapäeval kohtab tihti „õpetajaid“, kes esitlevad taijid kui võimlemist eakatele. Ma ei ole aga kunagi ära unustanud nimetusse kuuluvat „quan“ osa, mis otsetõlkes tähendab rusikat või poksimist, seetõttu otsisingi meister Wangi õpetust sanshous (otsetõlkes vabad käed, s.t. vabavõitlus). Ta seletas mulle, kuidas selle jaoks treenida ning oma oskusi arendada, peale mida läksime lõunale. Tema selgitused olid küll selged ja arusaadavad, kuid soovisin siiski maitset suhu saada – sanshou ei ole ju tuishou (tõukavad käed) ning löögile ei saa samamoodi reageerida kui tõukele seisvates tõukavates kätes. Otsustasin riskida. Kui me jalutasime läbi parkla auto poole, lõin ma Wangi ilma hoiatamata. See, et ma ei lõpetanud teadvusetult maas, vaid näitab tema oskuste taset – mu rusikas tabas vaid õhku ning ma avastasin õpetaja enda kõrvalt seismast, väga lähedalt, ning tema käe oma rinnalt. Ta ei öelnud sõnagi, vaid vaatas mind rahulikult. Ma mõistsin tema sõnadeta teadet: „Saad sa nüüd aru, poiss?“ – ta oli sel ajal lähenemas 80. eluaastale.

Mõned aastad hiljem, siis kui meister Wang juba 80-ndates oli sattus ta tõsisesse autoõnnetusse. Taiwani taksojuhid sõidavad nii nagu nad oleksid napakad või treeniksid Le Mansiks, või mõlemat. Wang rääkis mulle, kuidas kokkupõrkel teise autoga ta oma kohalt lendas. Ta pani käed ette, et kaitsta oma keha, kuid ta parem jalg lendas eesoleva istme all ääres oleva metalltoru vastu ning sai pihta peaaegu täpselt löögikohas. Auto oli täiesti puru ja läks mahakandmisele ning Wangi jalg ei paranenudki täielikult kunagi, edaspidi pidi ta kõndima kepi abil. Autoõnnetus lisas vigastuse tema juba isegi haigetele jalgadele, mis olid lapsepõlves alatoitumise tagajärjel rangjalgsed.

Author koos Wang Yen-nieniga Great River Taoist Center Washingtoni koolis,  1996

Author koos Wang Yen-nieniga GRTC Washingtoni koolis, 1996

Sellest ajast alates kõndis Wang väga aeglaselt. Ma mäletan kuidas ta mulle rääkis kui hea meel tal oli kui tal õnnestus kasvõi mõned sekundid zhang zhuangi (postiseismist) teha ja oma vigastatud jalga tugevdada. Tavaliselt tehakse zhang zhuangi korraga vähemalt pool tundi, võib-olla rohkemgi. Iseeenesestmõistetavalt olid kõik Wangi õpilased tema jala pärast mures ning üpriski isekalt sellega seoses muretsesid ka oma taijiquani õpingute pärast. Veidi pärast seda leidsin ma end Wangiga kahekesi oma Washingtoni koolis. Tahtes kontrollida, kuidas ma arenenud on juhtis Wang mu seina äärde ning ütles mulle: „Näita kui pehme sa oled.“ Ma ei taha küll eputada, kuid mul on tõukavate käte ringides üpris hea renomee. Selleks ajaks olin võitnud mitmed „riiklikud“ tõukavate käte võistluses Ameerika Ühendriikides ja saanud teise kohta ülemaailmsetel võistlustel Hiinas. Nii et võiks ju arvata, et ma oleksin pidanud 80-aastase vigase mehega hakkama saama. Omaette mõtlesin, et ma ei saa teda ju kuidagi häbistada, kuna olime vaid kahekesi, nii et plaanisin anda oma parima, et ta ära lükata. Mitte ainult ei ebaõnnestunud mul Wangi äralükkamine, vaid hoopis tema lükkas minu pikali. Peale seda olin ettevaatlikum ning tal õnnestus mind vaid vastu seina lükata.

Mis tunne oli selliste oskustega mehega tõugata? Lihtsalt ei olnud midagi, mida tõugata. Kontakt mu käte all oli väga kerge, tundus nagu tõukaks pilve, kuid udu sisse oli peidetud see miski. Iga kord kui ma üritasin tõugata, sai ta mu kohe kätte. Wang ei olnud väga agar mind ära tõukama ja kui ta tõukas, siis võisin ma küll ära neutraliseerida tema esimese, teise ja kolmanda tõuke, kuid kunagi ei pääsenud ma ta eest päriselt ära. Lõpuks leidsin ma end ikka kuskilt, kust mul polnud enam kuhugi eest ära liikuda ning Wang tõukas mu vastu seina. Oli momente kui ma arvasin, et ma nägin teda, nagu vari liikumas läbi udu, kuid kui ma üritasin teda kinni püüda, siis oli mina see, kes lõksu langes. Selline oli tema oskuste tase, tõeline teras peidus villa sees.

Kõigi tema oskuste juures ei kuulnud ma meister Wangi kunagi uhkeldamas ega teistest halba rääkimas. Ta oli täiesti tavaline inimene. Üks kord, kui olin tal tema kodus Taipeis külas, märkasin seina peal väikest tahvlit. See oli küll veidi tolmune, kuid sain aru, et see oli Rahvuslikult taijiquani ühingult (National Taijiquan Association). See oli tunnistus sellest, et Wang on 9. taseme õpetaja, põhimõtteliselt sama kui 9. taseme must vöö. Kui ma ei oleks seda tahvlikest, mis oli pooleldi televiisori taga peidus, ise märganud, ei oleks ma sellest ilmselt kunagi kuulnud, Wangilt endalt kindasti mitte.

Author koos Wang Yen-nieniga Great River Taoist Center Washingtoni kools, 1994.

Author koos Wang Yen-nieniga GRTC Washingtoni kools,
1994.

Vaadates tagasi võib välja tuua ühe asja, mis eristas Wangi kõigist teistest õpetajatest. Ma usun, et ta valdas kogu kunsti täielikult. Ma olen kohanud tõelisi meistreid, kes oli väga pehmed ja keda oli peaaegu võimatu kohalt tõugata, kelle fajin on nii hea, et ma lendasin jalgadelt. Olen töötanud teistega, kelle kuulamisoskus oli nii hea, et nad teadsid iga mu liigutust ja olid alati minust samm ees. Igal mainitud juhtudest lubas nende oskus minu tegevust neutraliseerida, kuid nad kippusid selle ühe oskuse peale, mida nad hästi valdasid, liiga palju toetuma. Mis Wangi eristas oli see, et ta oskas kõike eelmainitud asju ning kasutas neid kõiki koos ühe oskusena. Ta mitte ainult ei teadnud, mida sa kavatsesid teha enne kui sa seda üldse alustada jõudsid, vaid kui ta midagi neutraliseeris, suutis ta su samal ajal juurelt ära liigutada ning kui soovis, vastu seina tõugata. Lühidalt öeldes kehastas ta klassikute õpetusi – tema oligi täielikult taijiquan.