Selged sihid, täpsed tabamused…

Kuigi õpetaja Scott M Rodell on käinud Eestis taiji quani õpetamas juba ligi kakskümmend viis aastat, on igal tema seminaril jätkuvalt pakkuda midagi uut ja õpetlikku.

Lähivõitlus
Mõõgakäe liikuvust, mõõga kontrolli ja tehnikate voolavust parandab oluliselt kui panna võitlejad sundolukorda kus neil ei ole võimalust “põgeneda”. Mõõgavõitlus võitlus lähidistantsil.

Selle seminari põhiosa täitis intensiivne edasijõudnute treening. Seitse pikka päeva varahommikust hilise õhtutunnini olid täidetud traditsioonilise hiina mõõgavõitluse, tõukavate käte ja vabavõitlusee treeningutega. Läbiva teemana oli sel korral fookuses “sihtimine” — sihiku seadmine kohe tõrjete ja vastase jõu neutraliseerimise alguses. Igas tõrjes on sees vasturünnak. Igas vasturünnakus on peidus teine ja kolmas sihtmärk.

Möödajuhtimine...Ei saa öelda, et “sihiku seadmine” oleks kuidagi eriliselt uus ja seni tundmatu või eriliselt salajane tehnika. Siiski on vahest seda meeldetuletust vaja. Eriti kui olukord mõõga- ja vabavõitluses läheb pingeliseks ning vahel tundub, et muuks kui tõrjeteks aega ei jätkugi…

Kui aga tõrje ise sisaldab endas vasturünnaku alget (ja läbi selle ka kindlat sihtmärki), siis sunnib see vastast tegelema vasturünnakuga ning annab aega järgmiseks rünnakuks…

Õpetaja Scott M. Rodell’i seminar

Seminar toimub kahes osas — Intensiivne treeninglaager tõsistele Taijiquani harrastajatele (sinine); ja “Tavatreeningud” alajatele ja edasijõudnutele (kollane).

Seminari kava

Meenutusi möödunud seminaridest:

Täpne treeningute kava on alles selgitamisel. Anname sellest teada niipea kui võimalik.

Mäletades õpetaja Wang Yen-nieni (1914-2008)

Mul on oma õpingutes olnud õnne õppida meestelt, kes on või olid tõelised taijquani legendid, mehed nagu T.T. Liang, William C. C. Chen ja minu põhiõpetaja Wang Yen-nien. Neid ridu kirjutan ma paar päeva enne meister Wangi sajandat sünniaastapäeva. Ma olen juba mõnda aega tahtnud tema mälestust millegagi austada ning seetõttu oli mul väga hea meel kui mul paluti kirjutada temast artikkel.

Wang Yen-nien 1971
Meister Wang Yen-nien, Taipei 1971

Kui aus olla, siis sõnadega on võimalik edasi anda vaid väga väikest osa sellest, millne inimene Wang oli. Iseenesestmõistetavalt räägivad kõik õpilased oma õpetajatest tihti nagu nad kirjeldaksid mõnda vanakreeka jumalust, mitte lihast ja luust inimest. Samas muidugi tuleb ka tõele näkku vaadata ja tunnistada, et enamus tänapäevaseid „meistreid“ ei küündi kaugeltki samale tasemele vanade õpetajatega — paljudelt õpetajatelt ei nõuta tänasel päeval isegi vähimagi võitlusoskuse demonstreerimist. Seega kuidas ma saaksin  rääkida õpetaja Wang Yan-nieni’st, kelle panus meie kunsti ajaloole ja arengule on nii suur, jätmata muljet järjekordsest religioossest fanaatikust?

Ma loodan vaid, et suudan anda edasi kasvõi killukese sellest, milline Wang oli, andes teile edasi teile seda, kuidas oli tema käe all õppida.

Author koos Wang Yen-nieniga, ca. 1994
Author koos Wang Yen-nieniga, ca. 1994

Ma kohtusin Wangiga esmakordselt 1984. aastal. Ma õppisin sel ajal taijiquani Robert W. Smithi juures. Smith ei arvanud enamusest taijiquani õpetajatest eriti hästi. Sel ajal olin ma alles algaja õpilane ning väga huvitatud sellest, kuidas on qi-d arendada, mis viis suure huvini daositlike praktikate vastu. Ma ei leidnud aga absoluutselt kedagi, kellelt neid õppida. Smith oli teadlik mu huvist ning ühes tõukavate käte trennis tuli minu juurde ja lausus: „Wang Yen-nien on tulemas. Ta on päris asi, ta on daoist.“ Wang oli tulemas U.S.A.-sse andmaks seminare ja kohtumaks vanade õpilastega. Robert Smith oli tema juures Taiwanil õppimas käinud nii et Wang oli ka Smithile külla tulemas – nii tema koju kui taijiquanikooli Marylandis. Ma pakkusin ennast välja autojuhiks ning õnneks valitigi mind meister Wangile Washington D.C.-d näitama. Nii alustasin ma oma teed tema õpilasena.

Päris algusest peale oli selge, et Wang ei olnud nagu ükski teine õpetaja. See avaldus näiteks selles, kudias ta küsimustele vastas. Tähendab, ta vastas neile ning ta tegi seda väga selgelt ja arusaadavalt. Kui talt küsiti küsimus qi ringluse kohta, siis kirjeldas ta kogu qi teekonda ning kuidas qi-d sedamööda juhtida. Kui küsiti fajini (jõu väljastamine) kohta, selgitas ta arusaadavalt ning demonstreeris ilma igasuguste probleemideta. Ei olnud mingisugust ülespaisutamist. Ei mingeid peeneid allegooriaid, mis võiksid küll muljet avaldada, aga ei õpeta midagi. Ta ka tõukas käsi kõigiga, ta ei seisnud kõrval ja ei käitunud kui „vägev meister“ kellega võib olla lootust tõukavaid käsi teha vaid pärast aastaid tema ees kummardamist. Juba esimesel õhtul kui ma temega kohtusin avanes mul võimalus temaga töötada. Ta ei hoidnud oma õpetusi tagasi. Aga võib-olla veelgi tähtsam oli see, et ta suutis teha kõike millest ma lugenud olin. Kõik, millest treeningutel räägitud oli oli tema kehas olemas

Wang Yen-nien demonstreerib fajini  Great River Taoist Center kooli seminaril, ca 1988.
Wang Yen-nien demonstreerib fajini GRTC kooli
seminaril, ca 1988.

Peale selliste oskustega mehega kohtumist oli mul kindel soov tema juures edasi õppida. Aasta hiljem olingi ma Taiwanis ning treenisin temaga hommikuti Grand Hotellis ja õhtuti tema daoguan’is (sõna-sõnalt kulgemise ruum = treeningruum). Minu hiina keel piirdus tol ajal nelja-viie sõnaga, nii et suurem osa minu õppimisest möödus pingsalt jälgides, mida õpetaja tegi. Samuti aitasid mind teised seal viibinud välismaalased, kes tõlkisid, kui sõnadeta enam hakkama ei saanud.

Ühe õhtuse trenni ajal viis meister Wang mind kõrvale ja ütles, et ma asetaksin ühe käe tema dantianile ja teise tema neerule ning siis hingas ta sisse. Tema kõht ja selg paisusid mõlemad nagu puhuks õhupalli täis. Tema selg laienes rohkem kui minu dantian oma parimatel päevadel.

Wang Yen-nien, sündinud Taiyuani linnas, Shanxi provintsis, 19. detsember 1914 - May 4. mai 2008.
Wang Yen-nien. Sündinud Taiyuani linnas, Shanxi provintsis,
19. detsember 1914 – May 4. mai 2008.

Ühe hetkega sain ma palju targemaks sellest, kuidas õigesti hingata. Seejärel asetas ta mu käed oma selgroo peale. Ühe käe mingmen’ile, mis on dantian’i vastas ja teise oma kaela peale. Tol hetkel arvasin ma, et ta tahab mulle näidata, kuidas ülakeha on paigal samal ajal kui selg ja dantian laienesid. Siinkohal on oluline meeles pidada, et ma ei saanud praktiliselt millestki, mis ta ütles, aru, mistõttu ta ei üritanudki mulle midagi sõnadega seletada. Ta hingas sisse ja nagu ma ootasin, siis ta selg paisus, aga ülakeha ja selgroog ei liikunud. Seejärel hingas ta välja ning ma tundsin sooja vibratsiooni, kõigepealt pihu all, mis asus mingmenil ning siis kaelas. On neid, kes ei usu qi’sse, kuid pärast millegi sellise kogemist, ei ole probleeme selle uskumisega ja selle poole püüdlema hakkamisega. Ma ei olnud oodanud midagi nii hämmastavat, kuid sel hetkel õppisin ma midagi, mida vaid vähestel on õnn kogeda.

Tänapäeval kohtab tihti „õpetajaid“, kes esitlevad taijid kui võimlemist eakatele. Ma ei ole aga kunagi ära unustanud nimetusse kuuluvat „quan“ osa, mis otsetõlkes tähendab rusikat või poksimist, seetõttu otsisingi meister Wangi õpetust sanshous (otsetõlkes vabad käed, s.t. vabavõitlus). Ta seletas mulle, kuidas selle jaoks treenida ning oma oskusi arendada, peale mida läksime lõunale. Tema selgitused olid küll selged ja arusaadavad, kuid soovisin siiski maitset suhu saada – sanshou ei ole ju tuishou (tõukavad käed) ning löögile ei saa samamoodi reageerida kui tõukele seisvates tõukavates kätes. Otsustasin riskida. Kui me jalutasime läbi parkla auto poole, lõin ma Wangi ilma hoiatamata. See, et ma ei lõpetanud teadvusetult maas, vaid näitab tema oskuste taset – mu rusikas tabas vaid õhku ning ma avastasin õpetaja enda kõrvalt seismast, väga lähedalt, ning tema käe oma rinnalt. Ta ei öelnud sõnagi, vaid vaatas mind rahulikult. Ma mõistsin tema sõnadeta teadet: „Saad sa nüüd aru, poiss?“ – ta oli sel ajal lähenemas 80. eluaastale.

Mõned aastad hiljem, siis kui meister Wang juba 80-ndates oli sattus ta tõsisesse autoõnnetusse. Taiwani taksojuhid sõidavad nii nagu nad oleksid napakad või treeniksid Le Mansiks, või mõlemat. Wang rääkis mulle, kuidas kokkupõrkel teise autoga ta oma kohalt lendas. Ta pani käed ette, et kaitsta oma keha, kuid ta parem jalg lendas eesoleva istme all ääres oleva metalltoru vastu ning sai pihta peaaegu täpselt löögikohas. Auto oli täiesti puru ja läks mahakandmisele ning Wangi jalg ei paranenudki täielikult kunagi, edaspidi pidi ta kõndima kepi abil. Autoõnnetus lisas vigastuse tema juba isegi haigetele jalgadele, mis olid lapsepõlves alatoitumise tagajärjel rangjalgsed.

Author koos Wang Yen-nieniga Great River Taoist Center Washingtoni koolis,  1996
Author koos Wang Yen-nieniga GRTC Washingtoni koolis, 1996

Sellest ajast alates kõndis Wang väga aeglaselt. Ma mäletan kuidas ta mulle rääkis kui hea meel tal oli kui tal õnnestus kasvõi mõned sekundid zhang zhuangi (postiseismist) teha ja oma vigastatud jalga tugevdada. Tavaliselt tehakse zhang zhuangi korraga vähemalt pool tundi, võib-olla rohkemgi. Iseeenesestmõistetavalt olid kõik Wangi õpilased tema jala pärast mures ning üpriski isekalt sellega seoses muretsesid ka oma taijiquani õpingute pärast. Veidi pärast seda leidsin ma end Wangiga kahekesi oma Washingtoni koolis. Tahtes kontrollida, kuidas ma arenenud on juhtis Wang mu seina äärde ning ütles mulle: „Näita kui pehme sa oled.“ Ma ei taha küll eputada, kuid mul on tõukavate käte ringides üpris hea renomee. Selleks ajaks olin võitnud mitmed „riiklikud“ tõukavate käte võistluses Ameerika Ühendriikides ja saanud teise kohta ülemaailmsetel võistlustel Hiinas. Nii et võiks ju arvata, et ma oleksin pidanud 80-aastase vigase mehega hakkama saama. Omaette mõtlesin, et ma ei saa teda ju kuidagi häbistada, kuna olime vaid kahekesi, nii et plaanisin anda oma parima, et ta ära lükata. Mitte ainult ei ebaõnnestunud mul Wangi äralükkamine, vaid hoopis tema lükkas minu pikali. Peale seda olin ettevaatlikum ning tal õnnestus mind vaid vastu seina lükata.

Mis tunne oli selliste oskustega mehega tõugata? Lihtsalt ei olnud midagi, mida tõugata. Kontakt mu käte all oli väga kerge, tundus nagu tõukaks pilve, kuid udu sisse oli peidetud see miski. Iga kord kui ma üritasin tõugata, sai ta mu kohe kätte. Wang ei olnud väga agar mind ära tõukama ja kui ta tõukas, siis võisin ma küll ära neutraliseerida tema esimese, teise ja kolmanda tõuke, kuid kunagi ei pääsenud ma ta eest päriselt ära. Lõpuks leidsin ma end ikka kuskilt, kust mul polnud enam kuhugi eest ära liikuda ning Wang tõukas mu vastu seina. Oli momente kui ma arvasin, et ma nägin teda, nagu vari liikumas läbi udu, kuid kui ma üritasin teda kinni püüda, siis oli mina see, kes lõksu langes. Selline oli tema oskuste tase, tõeline teras peidus villa sees.

Kõigi tema oskuste juures ei kuulnud ma meister Wangi kunagi uhkeldamas ega teistest halba rääkimas. Ta oli täiesti tavaline inimene. Üks kord, kui olin tal tema kodus Taipeis külas, märkasin seina peal väikest tahvlit. See oli küll veidi tolmune, kuid sain aru, et see oli Rahvuslikult taijiquani ühingult (National Taijiquan Association). See oli tunnistus sellest, et Wang on 9. taseme õpetaja, põhimõtteliselt sama kui 9. taseme must vöö. Kui ma ei oleks seda tahvlikest, mis oli pooleldi televiisori taga peidus, ise märganud, ei oleks ma sellest ilmselt kunagi kuulnud, Wangilt endalt kindasti mitte.

Author koos Wang Yen-nieniga Great River Taoist Center Washingtoni kools, 1994.
Author koos Wang Yen-nieniga GRTC Washingtoni kools,
1994.

Vaadates tagasi võib välja tuua ühe asja, mis eristas Wangi kõigist teistest õpetajatest. Ma usun, et ta valdas kogu kunsti täielikult. Ma olen kohanud tõelisi meistreid, kes oli väga pehmed ja keda oli peaaegu võimatu kohalt tõugata, kelle fajin on nii hea, et ma lendasin jalgadelt. Olen töötanud teistega, kelle kuulamisoskus oli nii hea, et nad teadsid iga mu liigutust ja olid alati minust samm ees. Igal mainitud juhtudest lubas nende oskus minu tegevust neutraliseerida, kuid nad kippusid selle ühe oskuse peale, mida nad hästi valdasid, liiga palju toetuma. Mis Wangi eristas oli see, et ta oskas kõike eelmainitud asju ning kasutas neid kõiki koos ühe oskusena. Ta mitte ainult ei teadnud, mida sa kavatsesid teha enne kui sa seda üldse alustada jõudsid, vaid kui ta midagi neutraliseeris, suutis ta su samal ajal juurelt ära liigutada ning kui soovis, vastu seina tõugata. Lühidalt öeldes kehastas ta klassikute õpetusi – tema oligi täielikult taijiquan.

Yang Luchan ja Wu stiil

Shen Ji Ying

Taijiquanist (T’ai Chi Ch’uan) kirjutatakse tänapäeval tihti nagu teraapilisest tervisevõimlemisest. Samas kui selle kunsti ajalooline taust näitab selgelt et tegu oli algselt võitluskunstiga, mida õpetati Hiina keiserlikus armees.

Shen Ji Ying
Shen Ji Ying – Keiserliku ihukaitseväe rügemendi sõdurid

Kui Yang Luchan 19. sajandi keskel Pekingisse kolis, õpetas ta seal võitluskunste Shen Ji Ying (Imperaatorliku ihukaitseväe) rügemendi sõduritele. Kõrvaloleval pildil on kujutatud kolm selle üksuse sõdurit. Need olid kõik Manchude soost sõdalased. Yang Luchani õpilaste seas oli ka prints Duan ja Quan You. Kuna tollase seaduse järgi oli tavakodanikel keelatud olla samas gongfu vennaskonnas aristokraatia esindajatega, korraldas Yang Luchan asjad selliselt, et Quan You\st sai hoopis tema poja, Yang Banhou jüngerõpilane. Kuigi Quan You sai õpetust ka Banhou käest, jätkas ta samal ajal ka oma õpinguid Luchan’i käe all. Quan You oli Yang Luchan’i ainus õpilane sellest rühmast, kes andis oma teadmised ja oskused edasi ka järgnevatele põlvkondadele. Pärast 1911 aasta kodanlikku revolutsiooni, võttis Quan You omale Han hiina perekonnanime Wu (h.k. “võitluslik”/”sõjaline”), millest Wu stiili taijiquan’i on ka oma nime saanud.

Pekingi haru Wu stiili õpilased väidavad, et Yang Luchan ei olnud selleks ajaks kui ta Pegingis õpetama hakkas veel oma Taiji mõõgavormi välja töötanud. Tõepoolest, on üsna tõenäoline, et et ta sel varasel ajal oma kariääris ikka veel arendas välja kõiki oma Yang stiili Taijiquani aspekte. Samas kui arvestada, et Michuan’i süsteemi hoiti sel ajal veel rangelt peresiseselt saladuses – eelkõige just Yang Luchani enda poolt, kes ei soovinud et need teadmised jõuaksid valitseva Manchude kätte – ei ole mingit alust arvata, et Quan You või mõned tema hilisematest õpilastest peaksid olema teadlikud Yang perekonna Michaun vormidest.

(Loe lisaks Yang Perekonna Varjatud Traditsioon, Lisad.)

Scott Rodell – iidsete Hiina võitluskunstide kaasaegne eeskuju

Liao tõrje. Rauno Gordon, Scott M. Rodell

Allolev intervjuu õpetaja Scott Rodelliga ilmus Lõuna Hiina ajakirja More Hangzhou 2011 aasta maikuu tervisele ja spordile pühendatud eriväljaandes.

Originaaltekst on kättesaadav PDF kujul.

Autor/intervjueerija: Rueben Marley, tõlkis Mart Redi

Mul on olnud õnn veeta paar tundi vesteldes maailmatasemel kung-fu meistriga, kes on ühtaegu rahvusvaheliselt tunnustatud ekspert, keskendunud Hiina traditsioonilistele mõõkadele. Scott Rodell on Great River Taoist Center (GRTC) keskuse juhataja (organisatsioon, mis on ligemale 30 aastat pakkunud Washington D. C. ümbruskonnas elavatele õpilastele kõikvõimalikku laadi võitluskunstide õppimise võimalust). Peale nimetatud kooli on üle maailma veel viis GRTC keskust, paiknedes San Franciscost kuni Vene Föderatsioonini. Scott on veetnud märkimisväärse osa oma elust, reisides erinevates riikides üle maailma: õpetades, aga ka õppides erinevate valdkondade võistluskunstimeistritelt. Lisaks on tal ette näidata 20 aastat Taijiquan’i kogemust, olles õppinud selle aja jooksul legendaarsete meistrite Wang Yen-nien, T. T. Liang ja William C. C. Chen’i käe all.

Mis puutub muusikasse, siis Scott on suur Ramones’i austaja – teadmine, mis minu jaoks koheselt äratundmisrõõmu valmistas ning kõik ülejäänu õigesse valgusesse seadis. Lõppude lõpuks, kui paljud meie seast on oskuslikud mõõgavõitlejad, samas kui enamus on suutelised ümisema vähemalt paar nooti loost “I Wanna Be Sedated“.

Vastupidiselt paljude mõttemaailmale ei peegeldu Scott’i eluviisis kinoekraanilt nähtud kung fu meistrite igapäevane range režiim, kus ärgatakse enne kukke ja koitu ning alustatakse treeningut järsul kaljutipul. Selleks on Scott’i aeg liiga hinnaline: tema elu eesmärgiks on teadmiste kogumine. Ta on võtnud endale kindla ülesande ning need tema elu sihid pole veel päris lõpuni  teostatud. Isa rollis elab Scott innustunult kaasa oma poja võitluskunstitreeningutele, külastades ja ergutades oma andekat järeltulijat epee- ja rapiirimatšidel. Vabast ajast väisab mees teisi võitluskunstide vorme, näiteks Manchu vibukunsti. Samuti otsib Scott tänini taga parimat Hiina jian mõõga – traditsiooniline Tang ja Song dünastiate relv – valmistajat, olemata rahul seni leituga. Järgnev on väljavõte meie vestlusest ja Scott’i otsirännakust mõõga järele, mis teeks oma nimele au.

Tänapäeval ei soovi keegi enam olla õpetaja rollis. Samuti ei soovi keegi olla õpilaseks. Scott teeb põgusa pausi, et ilmekalt anda mõista olukorra tõsidust, väljendades samas oma frustratsiooni, et kaduma on läinud kunst ja oskus valmistada praktilisi, efektiivseid, ajalooliselt korrektseid Hiina mõõku. Minu küsimusele, miks see nii kipub olema, vastab Scott, et maailma suurimaks probleemiks on inimeste läbilöögivõime nende valitud ettevõtmistes. Et tegijad saavutavad oma edukuse valguses taseme, mille läbi neis hävineb kogemus ja distsiplineeritus – mis aga oli kord valitud teekonna tegelikuks põhjuseks. Scott meenutab oma kunagise õpetaja lausungit, mis on temaga püsinud tänini: kuidas saab keegi olla õpetaja, kui tal on vanust vähem kui 50 aastat? Pool elust on elamata ja juba püütakse hakata midagi õpetama? Scott naerab ja jätkab oma mõtte selgitamist, küsides minult, kas ma eelistaksin õppida klaverimängu kelleltki, kes on läbinud kuuenädalase intensiivkursuse või siis meistrilt, kes on juba aastaid õppinud Juilliardis. Pikalt ei pea selle üle mõtlema: loomulikult sooviks mina parimat. Otse loomulikult ei ole klaverimängu puhul tegemist millegagi, mis oleks võrreldav mõõkadega, ent kõrgema kvaliteedi kööginugade austajana saan ma tema sõnadest aru. Lõppude lõpuks on kvaliteet see, mis loeb.

Tegelikult on tänapäeval võitluskunstide maailmas üks suurem probleem, jätkab Scott, tänu millele on väga keeruline erinevaid ebaühtlusi tasandada. Laupäevahommikuste multifilmide sisu kui ajaloo väärastunud näite fenomen püsib visalt, olles eksinult kujundanud meie arusaama sellest, missugune oli elu paarisaja aasta eest. Mis on omal moel naljakas, kui selle üle järele mõelda. Mõõgad ja mõõgavõitlus on olnud kaasaegse meelelahutuse osa sellest ajast, kui liikuv pilt populaarseks sai; ja juba sellest ajast on ekraanil nähtava eest vastutanud ebameeldivalt disinformeeritud tegelased. Tõsise õpilase jaoks ei ole mõõk miski, millesse võiks kerglaselt suhtuda ja Scott seletab mulle selle teadmise tausta. Inimestele jääb arusaamatuks, et nende jaoks, kes mõõgavõitlusega algust tegid, ei olnud see ei lõbu ega teraapia allikas: nende jaoks oli tegu elu ja surma küsimusega. Elades sõjväelise korra keskel, ei pruukinud neil tegelikult isego olla soovi mõõgavõitlust õppida, ent tegemist oli ainsa meetodiga, mille abil takistada maade vägivaldset ülevõttu, sissetungijaid ja kõike muud vägivaldset, millega selle aja inimesed paratamatult igapäevaselt arvestama pidid. Seega olid nemad sunnitud mõõgakunsti õppima ning meil on kerge unustada, et meie tegeleme sellega vaid meelelahutuseks. Paljud kipuvad arvama, et kõik muistsed inimesed olid hambuni relvastatud mõõkade ja muude relvadega, mis on loomulikult reaalsust arvesse võttes naeruväärne kontsept. Keskmine hiinlasest külaelanik jaksas endale vaevu riideid osta, mõõkadest rääkimata. Metallid olid hinnalised ja suurema hulga terariistade kogumine ei olnud põllumeeste või kalurikülade puhul majanduslikult lihtsalt võimalik. Võrdluseks võib tuua situatsiooni, kus keskmine ameeriklane, teenides miinimumpalka, ostab enesele ootamatult modifitseeritud, võistlustasemel tulirelva lihtsalt selleks, et see temal olemas oleks. Seda lihtsalt ei juhtu, möönab Scott.

Sellele järgneb minu olulisim küsimus Scott’ile: miks just nimelt Hiina mõõgad? Kas mitte pole Jaapani mõõgad ainsad kõrgelt hinnatud külmrelvad?

Scott naerab selle peale ja nendib, et sellele küsimusele võiks anda lihtsalt tüüpvastuse: et tegemist oli lihtsalt saatusega.

Scott oli alati huvitatud Jaapani mõõkadest, ent kolledžis kohtus mees vaimustava Taiji õpetajaga, kes andis temale Taiji relvade tutvustuse juures uut mõtteainet. See sissejuhatus 1980ndate alguses tekitas Scott’is väga põhjalikku huvi. Scott’i innustas teadmine, et ta õpib midagi, mis ei ole laialdaselt levinud. Sellest piisas, et süveneda põhjalikumalt Hiina mõõga saladustesse. Mehe pingutused kandsid viimaks vilja, sest üks tema lemmikõpetajatest juhendas teda keerukamate tehnikate omandamisel, õpetades talle Hiina mõõgaga ohtlikke lõikerünnakuid. See oli miski, mida antud õpetaja polnud kunagi varem kellelegi õpetanud. Segan Scott’ile vahele, et küsida, kas tema kirglikkus oli kuidagi seotud sellega, et just temale salajasi mõõgavõtteid õpetati. Scott võtab seepeale oma eluea treeningud kokku, nentides, et ta oleks võinud jõuda kaugele mistahes võitluskunstis: see oli lihtsalt miski, mida ta oma eluga soovis saavutada, sõltumata valitud stiilist.

Viimaks läks Scott otse teema allika juurde – Hiinasse – kuna ta soovis vahetumalt mõista neid põhjuseid, mis teevad Hiina kultuuri sedavõrd unikaalseks ning kuna ta soovis oma oskusi lihvida kaugemale, kui see kodumaa pinnal võimalik oli. See kõik polnud alati kerge, kuid Scott ei olnud valmis alla andma. Tema iseloom muutis ta kiirelt üksinda uitavaks võõraks, kes oli suuteline lõpmata Hiina mõõkadega lõikamisest rääkima. Tol hetkel oli maailm üksmeelel, et ainult Jaapani mõõgad on tõhusad lõikerelvad, kuid Scott jätkas valitud teed, lihvides oma oskusi ja demonstreerides neid seni, kuni need viimaks tema kaasaegsete tähelepanu pälvisid. Scott sai ohtra kriitika osaliseks, ennekõike Jaapani mõõgameestelt, kes ei pidanud tema lõiketehnikat piisavalt vääriliseks ning arvasid, et ta võiks oma püüdlustest sootuks loobuda. Scott jättis nende kommentaarid meelde. Viimaks töötas ta välja tehnika, mille abil oli suuteline lõikama sama puhtalt kui Jaapani mõõgaga, tehes seda seejuures ühe käega, kasutades klassikalist Hiina mõõka! Sellele järgnenud tormilaine mõõga- ja võitluskunstide harrastajate maailmas muutis mehe omamoodi kohalikuks kangelaseks tolleaegsete Hiina mõõgavalmistajate jaoks. Scott’i uut tehnikat tunnustati kui läbimurret kaasaegses mõõgakunstis, sest mitte keegi teine polnud millegi taolisega toime tulnud. Kuigi Scott’i avastust nimetati otseseks väljakutseks äraproovitud Jaapani tehnikatele, keeldub mees ise nimetamast, kumb kahest etem on. Löök või lõige on ikkagi kas hea või halb; elu või surm.

Mis ootab Hiina mõõgatööstust tulevikus?

Õigupoolest on maailmas kahte sorti mõõku. Kes tööstusharuga kursis on, tunnevad ühtesid kui SLO (sword-like object) ehk siis mõõga maketi nime all. Hiinlased on nende valmistamisel muutunud üha osavamaks, sest väga pikka aega olid need lihtsalt läikivad ja efektselt disainitud terad, mis meenutasid mõõka. Need riputati seinale ja nende ainus eesmärk oli seal hea välja näha. Seesugused dekoratiivsed mõõgad valmistatakse pildi alusel, olemasolevat disaini kopeerides – kuid omamata mistahes arusaama sellest, kuidas antud terariist käes tundub. See kõik on nüüd muutumas, olgugi, et väga aeglaselt. Loomulikult on tarbija turgu ja kvaliteeti juhtivaks elemendiks. Kui ostjad ei eelda mõõkadelt kvaliteeti, siis on tulemuseks ka ebakvaliteetsed mõõgad. Õnneks kasvab mõõgaentusiastide ja nende ekspertide hulk, kes harjutavad ja õpivad ehtsaid mõõku kasutades, üle maailma jõudsalt. Mis on positiivne, sest kaudselt on tulemuseks kvaliteetsemad tooted.

Selleks, et mõista tulevikku, on oluline tunda minevikku. Jaapani mõõkade valmistamise tehnika on protsess, mis tuli Hiinast ning Tangi Dünastia ajal tehti sellesse väljaspool mandrit mitmeid parandusi – selleks, et kohanduda Jaapani pinnase eripäradega. Jaapanis on metalli alusmaterjal liivasem ja madalama maagi sisaldusega, mis omakorda nõuab spetsiaalset meetodit terase tootmiseks, et selle abil valmistada võitluskõlbulikke mõõku. Hiinas on materjalid maagi sisalduse poolest tunduvalt kvaliteetsemad, mistõttu isegi aastasadade eest valmistatud mõõgad on Jaapani omadega võrreldes tunduvalt vastupidavamad. Jaapani mõõgad kipuvad surve all murduma, samas kui Hiina mõõgad on tuntud oma paindlikkuse poolest. Scott lisab: “Ei tea küll, mis sina arvad, aga mina eelistaks võitluses mõõga paindlikkust murdumisele.”

Scott’i kohta leiab lisainformatsiooni GRTC kodulehel: http://www.grtc.org

Scott on kirjutanud järgnevaid raamatuid:
(2008) A Practical Guide to Test Cutting for Historical Swordsmanship
(2003) Chinese Swordmanship: The Yang Family Taiji Jian Tradition
(1991) Taiji Notebook for Martial Arts