Mõõgavõitluse ja ratsa vibulaskmise laager

Vibu ja nooled

Sel suvel avanes meile ainulaadne võimalus tutvust teha veel ühe väga huvitava, tänaseks pea unustatud võitluskunsti alaga — hobuse seljast vibu laskmisega. Saksamaal elav ja tegutsev Pettra Engeländer kuulub kahtlemata tänasel päeval ratsa vibulaskmise tippude sekka. Seetõttu olime väga rõõmsad, kui Pettra pakkus õpetaja Scott Rodelli kaudu meile võimalust nelja päeva jooksul sadulata hobuse seljast galopi pealt vibu laskmist õppida.

Pettra Engeländer koos oma ustava lahinguratsuga

Kuigi esmapilgul paistis ülesanne olevat pea võimatu — püsida ilma sadulata hobuse seljas, hoida galopi ajal tasakaalu ja samal ajal vibuga märki lasta, selgus peagi, et meil oli kõige selle õppimisel tohutu eelis. Meie Taijiquani taust andis meile eelised tasakaalu, kehahoiaku ja koordinatsiooni osas, mis tegid õppeprotsessi oluliselt lihtsamaks ja vajalike oskuste omandamise kiiremaks. Nelja treeningpäeva jooksul selgus, kui palju ühist on ratsutamisel, eriti just sadulata ratsutamisel nagu seda õpetas Pettra Engeländer,  ja Taijiquani baastõdedel. Treening koosnes erinevatest harjutustest hobuse seljas, hobuse kõrval ja viburajal.

Marko hobuse seljas
Hobuse seljas on ratsaniku ülakeha asend samasugune – selgroog sirge, sabakont all

Esmalt on vaja luua hobusega side. See tähendab kuulamist, nagu me kuulame duifangi tõukavate käte, sanshou (vabavõitluse) või mõõgavõitluse ajal. Hobused tahavad mängida ja sinuga mõõtu võtta — kui hobune saab panna su tasakaalu kaotama, milleks piisab ühest sammust tagasi, siis tunneb ta, et on sinust üle, ja sul on temaga hoopis keerulisem hakkama saada. Seega on hobusega suhtlemine üks pidev kuulamise ja jälgimise mäng. Hobust ei saa juhtida toore jõuga sikutamise ega tõuklemisega. Õige meelelise enesekindluse ja rahuliku, kuid kindlameelse käitumisega saavutad palju.

IMG_7403
Esmalt on vaja luua hobusega side. See tähendab kuulamist, nagu me kuulame duifangi tõukavate käte, sanshou (vabavõitluse) või mõõgavõitluse ajal.

Ilma sadulata hobuse seljas püsimine ei ole tegelikult väga keeruline. Taijiquani üks esimesi ja olulisemaid baasharjutusi zhangzhuang õpetab, kuidas seista sirgelt ja lõdvestunult, nii et keha oleks maaga kindlalt ühenduses. Hobuse seljas on ratsaniku ülakeha asend samasugune – selgroog sirge, sabakont all. Selline asend ühendab ülakeha hobuse selja ja jalgadega, nii et hobuse jalad muutuvad justkui ratsaniku jalgadeks. Selline ühendus võimaldab juhtida hobust ilma ratsmeteta, pöörates ja kannustades hobust vaid keha asendi muutmise ja kerge jalgade survega. Hästi treenitud hobuse juhtimiseks ei ole vaja sadulat, ratsmeid ega suuraudu. Hobuse liikumisest tulenevat jõudu saab rakendada oma mõõga- või odalöökidele jõu andmiseks ning hobuse liikumise rütmi kasutada vibu vinnastamise, sihtimise ja vabastamise ajastamisel. Hobuse külgedelt lõdvalt alla sirutuvad jalad aitavad hoida tasakaalu, püsida hobuse seljas ning teda juhtida.

Hans ja Care
Hästi treenitud hobuse juhtimiseks ei ole vaja sadulat, ratsmeid ega suuraudu. Hobuse liikumisest tulenevat jõudu saab rakendada oma mõõga- või odalöökidele jõu andmiseks ning hobuse liikumise rütmi kasutada vibu vinnastamise, sihtimise ja vabastamise ajastamisel.

Neljandal päeval, kui oli käes aeg galoppiva hobuse seljast iseseisvalt vibuga märki lasta, said sellega hakkama pea kõik, sõltumata varasemast kogemusest hobustega.  Tulemus polnud kaugeltki täiuslik, kuid siiski muljetavaldav. Kokkuvõttes tuleb järjekordselt tunnistada, et oskused, mida õpetab Taijiqian — pingetest lahti laskmine, kehahoiak, kuulamine, muutustele reageerimine, rahulik ja fokuseeritud meel, on universaalsed ning tulevad kasuks mistahes tegevuste ja elualade juures.

Roland Galopilt vibu laskmas