Categories
Artiklid Taijiquan

Küsimused ja vastused taiji quan’i ja nei gong’i kohta

“Taiji quan on hiina iidne sisemine võitluskunst, mis korrpärase ja korrektse harjutamise korral vähendab stressi, parandab füüsilist vormi, kontsentratsiooni ja üldist heaolu”. Nõnda väidab “Great River Taoist Center” (GRTC) kodulehekülg (http/www.grtc.org).

Scott Rodell on viimased üheksa aastat regulaarselt käinud Eestis taiji’d õpetamas. Tema kool GRTC tegutseb Washingtonis juba üle 15 aasta. Scott õpetab Eestis Yangjia michuan’i e. Yang perekonna varjatud stiili ning taoistlikku nei gong’ meditatsiooni. Tema õpetajaks on Hebei provintsist pärit, kuid hetkel Taiwanis elav meister Wang Yen-nien, kes on Ülemaailmse Yangija Michuan’i Liidu president ja ühtlasi vanim michuan’i traditsiooni kandja.

Suurem osa järgnevast kirjutisest on Scott Rodelli loal tõlgitud tema 1991. aasta jaanuaris ajakirjale “Well-Being” antud intervjuust (autor Howard D. Parks). (*) tähistusega lõigud küsitles tõlkija juurde 2000. aasta jaanuaris Washingtonis.

Renata Soukand (RS)*: Kõigepealt, mis on taiji?

Narva 1991
Narva 1991, Õpetaja Scott M. Rodell õpetab taijiquani

Taiji on huvitav kunst, sest see on kasulik mitmest seisukohast. Esmajärguliselt on see sõjakunst. Taiji on loodud kasutamiseks võitlussituatsioonides. Kuid põhinemine sisemisel osal (töötatakse oma qi arendamise kallal, harjutused on väga meditatiivsed) lisab sellele palju võimalikke kasutusalasid. Lihtsaim viis vastata sellele küsimusele oleks öelda, et taiji on tööriist. Näiteks, me võime küsida, milleks on haamer: seda saab kasutada hävitusriistana aga selle abil võib ka ehitada üles maja.

RS*: Küsin nüüd kohe vahele, mis on qi?

Ma ei arva, et keegi oskab täpselt öelda, mis on qi. Neist eksperimentidest, mida on viimaste aastate jooksul tehtud, järeldatakse, et see on mingi elektromagnetenergia liik. See käitub ja liigub nagu staatiline elekter. Enamus uuringuid on tehtud Hiinas, osa Euroopas, eriti Prantsusmaal. Aastaid tagasi tehti uurimus, kus radioaktiivne isotoop oli süstitud ühte punkti ja jälgides selle liikumist selgus, et see liigub täpselt meridiaani pidi. See on huvitav, kuna kui lahata inimkeha, siis ei ole võimalik neid kanaleid või meridiaane avastada, kuid mingil põhjusel see isotoop liikus just mööda meridiaani. Kuid olulisem kui mis see on, on see, et igaüks, kes saavutab teatud oskusi oma qi kasutamisel täheldab samu asju. Oma taoistlikele õpilastele ma ei räägi kunagi sellest, mida nad hakkavad tundma, sest ma ei taha, et nad hakkaksid seda ette kujutama. Ma lihtsalt seletan neile, kuidas seda teha. Küsimuste korral ma vastan, kuid jätan nad üksinda harjutama. Nad peavad päevikut ja iga inimene, kes on tunnetanud qi’d kannab ette sarnaseid asju. Minu jaoks on see väga jõuline asi, nagu pimetest: ilma mingi ootuseta, nad kõik kogevad samu asju. Samuti, kui ma teen oma õpilastega asju, mida minu õpetaja Wang Yen-nien omal ajal mulle tegi ja küsin nende käest, mida nad tundsid, siis selgub, et nende kogemused on väga sarnased minu omadele. Ja pean tunnistama, et minu lühikese (alates aastast ’86) taoistliku praktika jooksul on tulemus alati sama. Fakt, et qi on tõeline ja tajutav ning kasutatav igapäevaelus, on olulisem minu jaoks, kui teadmine, mis asi see on.

RS*: Miks alustasid taiji õpinguid ja miks teed seda praegu?

Taiji mõõgavorm. Tallinn 2008
Taiji mõõgavorm. Tallinn 2008

Tegelesin erinevate võitluskunstidega pikka aega, alates üheksandast eluaastast. Vahetult enne seda, kui alustasin taiji’ga, käisin maadlemas. Mul läks selles päris hästi – olin esineljandikus keskkooli maadlejate hulgas. Kuid tehes välist kunsti, mis arendab lihaseid jms, saavutasin mingil hetkel oma füüsiliste võimete piiri ja ei suutnud tulemusi enam parandada. Kolledzisse minnes sain aru, et mu maadluskarjäär on läbi. See mind eriti ei kurvastanud, kuna olin pikka aega tugevasti treeninud ja väike puhkus kulus ära. Kuid mingi aja pärast tundsin, et millestki jääb puudu. Ma ei saanud täpselt aru mis see on. Lapsena tegelesin judo ja karate’ga, vibulaskmise ja vehklemisega. Tahtsin proovida midagi erinevat. Üks sõber rääkis mulle taiji’st. Mõtlesin, et kõlab huvitavalt: proovisin, hakkas meeldima. Olin hämmastunud kuidas see töötab. Lõpuks jäingi taiji juurde pidama.

Ja miks ma jätkan praegu? Sellepärast, et mu oskused aina täiustuvad taiji’d tehes. See pakub mulle jätkuvalt huvi. Ma võin harjutada sama vormi (taiji’s õpitav harjutuste kompleks), mida tegin siis kui alustasin 20 aastat tagasi, kuna aga mu oskuste tase areneb, siis ka see, mida ma nüüd vormi tegemisest saan, muutub. Taiji’d on aga ka lihtsalt niisama mõnus teha. Igaühel on head, halvad ja keskmised päevad. Headel päevadel sa nagu läheksid taevasse, kui harjutad. Halbadel päevadel teeb harjutamine asjad tasasemaks, rahulikumaks, sa ei tunne end enam nii pettunult või tigedana; lepid olukorraga ja naudid elu.

RS*: Kuidas sattusid Eestisse õpetama?

Üheksa aastat tagasi koputasid mingid tundmatud tegelased minu Washingtoni maja uksele: pärisid jooga kooli järele. Vastasin, et joogat neile pakkuda ei ole, küll aga võivad nad tulla minu taiji kooli, mis tollal tähistas oma kuuendat aastapäeva. Tulidki järgmisel päeval ja selgus, et nad on Eestist, Narvast. Nii ma siis Eestisse sattusingi.

RS*: Miks tuled ikka ja jälle Eestisse tagasi?

Mitmel põhjusel. Esiteks, minu õpilased näivad olevat väga huvitatud taiji‘st ja on ausad oma treeningut tehes. Muidugi, mõned on tõsisemad, mõned mitte, nagu alati, kuid üldiselt võib näha, et kuigi viibin Eestis vaid vähest aega, jätkavad nad treeninguid omal käel. Paljud tulevad ja lähevad. Need, kes jäävad, näitavad, et nad tõesti oskavad tööd teha ja suudavad midagi saavutada – see on hea “materjal” millega töötada. See on nagu kunstnikuga: kui tal on paremad vahendid (värvid, pintslid), siis ta saavutab parema tulemuse. Ja kõige olulisem vahend on distsipliin, olulisem kui loomulikud oskused ja võimed.

Teiseks, Ameerikas enamus inimesi, kes väidavad et nad on õpetajad, ei ole isegi minu teise või kolmanda aasta õpilaste tasemel. Isegi need, kes tulevad Hiinast. Ameerikas avavad inimesed telefoniraamatu, loevad kuulutusi ja helistavad lähemal asuvasse kooli. Nad ei tea, mida sealt otsida. Eestis on olukord erinev. Siin ei ole väga palju koole. Seega on lootus seada latt kõrgele üles ja siis öelda, et see on, nagu tõeline taijiquan peab olema. Sellisel juhul saaksid edaspidi Eestis õpetada ainult väga kõrgel tasemel õpetajad. Inimese kollane nahavärv ei tähenda veel midagi. Hiinas õpivad paljud inimesed taiji’d keskkoolis, nagu meie õpime korv- või jalgpalli. See ei tähenda et oleme võimelised neid sporte ise õpetama. Pealegi ei ole taiji tase Hiinas praegu midagi kiita. Nad oskavad standardiseeritud taiji’d, mis on kohandatud näitamiseks, nagu iluuisutamine. See ei ole taiji.

RS*: Kuidas teha vahet tõelise ja esinemistaiji vahel?

Aastaid tagasi Robert Smith (Zheng Manqing’i õpilane) tavatses öelda, et kui taiji näeb hea välja, siis ta ilmselt seda ei ole. See tähendab, et tööd tehakse välise (näilise) külje kallal. Kui tõeline meister teeb taiji’d, siis see ei näi üldse ilus, see ei näe üldse mitte millegi moodi välja. Hiinlaste seas on tõeliselt solvav, kui keegi ütleb, et su taiji on ilus – see on nagu väljakutse. Öeldakse: “Need ainult kõik lilled, seal puudub kung fu” (ilus, kuid puuduvad oskused). Seda võib vaadata nii, et kui liigutused on liiga suured ja ilusad, ja kui kantakse ilusat eririietust – siis ollakse üleliia mures välise pärast, unustades sisemise. See on ilmselt kõige lihtsam viis eristamiseks.

Samuti, kui sul on mingeid teadmisi võitluskunstidest, siis sa peaksid vormi jälgides suutma näha, kas need vormiliigutused on kasutuskõlblikud või mitte. See on keel, mida see kunst kõneleb.

Inimesed peavad oskama mitte ainult rääkida põhimõtetest, vaid ka näitama neid oma kehaga. Pean ütlema, et mina ei ole veel meistri tasemel, kuid oskan teha asju, mida arvatakse ainult meistri pärusmaa olevat. Peale näitamist ma seletan kuidas oskusteni jõuda, nii et ei ole mingit segast juttu sellest, kuidas viis elementi on segatud kolme trigrammiga jne. See tuleneb lihtsalt sellest, kuidas arendada oma jõudu, kuidas kaitsta, juurduda. Kõike seda saab õppida samm-sammult. Kui keegi suuudab seletada selgelt ja konkreetselt, et on võimalik kergesti jälgida ja arendada neid oskusi enda jaoks, siis on tal enesel need oskused reaalselt olemas.

Howard D. Parks (HDP): Mida peaks algaja teadma, et oskaks valida õiget õpetajat? Kui tal on, kelle vahel valida.

Traditsiooniliselt peaks tõsine õpilane alustuseks õppima õpetaja juhendamise all kolm aastat. Selline lähenemine aitab kujundada tiheda seotuse õpetaja ja õpilase vahel. See on nagu vanema-lapse suhe. Esimestel aastatel nad vaatlevad, kas sellise läheduse tekkimine on üldse võimalik. Ameerikalik suhtumine on rohkem nagu sisseostude tegemine – me otsime paremat hinda või paremaks olemist millegi jaoks. Kuid taiji ja taoism pärinevad teisest kultuurist ja meie siin lihtsalt ei tunne hindamiskriteeriume. Ma arvan, et esimene asi algaja jaoks on minna kohale ja vaadata, kas nad tunnevad ennast selle õpetajaga mugavalt. Kõige olulisem ongi, kas sealne keskkond meeldib. Kui jah, siis tuleb kohe alustada õpingutega ja harjutada vähemalt aasta enne, kui midagi otsustada. Pealegi, kui algajal ei ole mingeid taiji kogemusi, kuidas saab ta otsustada õpetaja oskuste üle?

RS*: Kui kaua peab töötama meistri taseme saavutamiseks?

Arvan, et see on igaühe jaoks erinev. Kõik sõltub sellest, kuidas defineerida “meistrit”. Olen näinud inimesi, kes on kogenud tegijad ja neil on võib-olla palju jõudu, nende qi on tugev, kuid minu arvates nad ei ole meistrid, sest nad ei ole isiksusena muutunud. Olen näinud inimesi, kes on muutunud. Just see muutus on minu jaoks meistriks olemise näitaja. Mitte et ainult head võitluskunsti oskused on omandatud, vaid et selle praktika tagajärjel on muutunud kogu nende elu. Mõni päev sa võid tunda ennast meistrina, mõni päev mitte. Ma olen ise sellises seisus. Ühel päeval tundub, nagu võiksin käsitleda kõike emotsioonideta, miski ei häiri mind ja kõik on suurepärane. Teisel päeval lähen närvi, pahandan kõigiga ja olen depressioonis. Mõistan et kaotasin tasakaalu, tahan vana head rahutunnet tagasi. Taiji ongi sellepärast hea, et õpetab minnalaskmist, mille abil saab kogu sodi ära visata ja maha rahuneda.

RS*: Mida Sinu arvates võib taiji muuta algaja elus? Millega ta peab arvestama alustades taiji õpinguid?

Igaüks on erinev. Võtame jälle selle tööriista idee. Igaüks muutub erinevas suunas. Palju sõltub sellest, mida treeningutega taotletakse, mida ise soovitakse saavutada. Esiteks me muudame oma keha tugevaks ainuüksi õieti harjutades ja töötades oma qi kallal. Tehes püsivalt midagi nauditavat, õpitakse distsiplineeritust, kusjuures enamus inimesi ei ole väga distsiplineeritud. Enesevalitsuse taset veidi tõstes, saab seda edasi arendada ja kui muututakse tõeliselt distsiplineeritud isikuks, siis on kergem saavutada mida iganes. Isegi kui ei jõuta kuigi kaugele taiji‘s, õpitakse sellega püsivust. Mõistetakse, et on asju, mida ollakse võimeline saavutama lühikese ajaga ja on asju, mille omandamine võtab aastaid. Ja et olulisim asi on järjepidevus. Distsipliin aitab muuta kogu elu.

HDP: Mis siis, kui õpilane tahab veidi analüüsida või ta juhtub olema juba midagi teinud – milline peaks olema õppeprogramm pikemas perspektiivis?

Oluline on mõista, et taiji kujutab endast suurt süsteemi. See sisaldab endas:

  • baasharjutused hingamise ja painduvuse jaoks;
  • baasvorm, mida tehakse üksi;
  • tui shou ehk “tõukavad käed “- paigal või liikumisega.

Eriti oluline on kahe inimese koostöö (tui shou). Pole väga raske mõista taiji ideed, mis nõuab lõdvestumist ja sujuvust, kui harjutada soolo vormi. Iga suvaline rahulik liikumine, eriti looduses olles, maandab pingeid. Kuid tui shou õpetab rahulikuks jääma kontrolli all olevas võitlussituatsioonis. Seda kogemust võib üle kanda ükskõik millisesse olukorda elus.

Samuti on oluline, et programm sisaldaks relvaõpet – vähemalt mõõka. Harjutades aastaid, saavutatakse teatud tasakaal ja stabiilsus ning suurendatakse oma keha liikuvust. “Tõukavad käed” õpetavad rünnakut neutraliseerima ja tunnetama nii ennast kui ka vastaspoolt. Seeläbi leitakse oma kese, kuid nüüd peaks minema edasi. Kui hakatakse õppima mõõgavõitlust, siis ollakse järsku tagasi alguses – ollakse jälle algaja. Mõõgavorm on keerulisem, nõuab suuremat enesekontrolli. Käes on raske ese, mis viib pidevalt tasakaalust välja. See on järgmine samm oma oskuste arendamiseks.

Algupäraselt olid olemas ainult mõõga- ja kaikavormid, hiljem arendati juurde noa- ja odavormid. Väiksemagi võimaluse korral on parem õppida kõikide relvade käsitlemist. Igal relval on oma kasulik eripära.

HDP: Mis kasu on, enesekaitse seisukohalt lähtudes, mõõga või oda vormi õppimisest?

Esiteks, relvavorm nõuab suuremaid oskusi kui soolo vorm. Tegelikus võitluses pead sa liikuma kiiresti – sind tõmmatakse-tõugatakse ootamatult tasakaalust välja, pead hüppama, keerama ennast – relv õpetab seda tegema. Taiji’s ei kasutata lihasjõudu. Hiina keeles on kaks eri sõna väljendamaks jõudu. Esimene on “li” mis tähendab lihasjõudu – see on jõud, mida kasutab Shaolin ja karate – nõndanimetatud välised stiilid. “Li” on see, kui lükata või tõsta midagi kasutades käte lihaseid. Taiji’s on kasutusel teistsugune jõudu, mis kannab nime “jin“. Öeldakse, et “jin” tuleb kõõlustest, see on sitke ja elastne energia. Selles on õhku hüppamise vetruvust, see ei ole lükkamine. Kui hüpates püütaks oma keha õhku tõsta, siis lihtsalt ei saadaks sellega hakkama. Taijij‘s kasutatakse keha karate‘st erinevalt – hüpatakse üles ilma suure pingutuseta ja lõdvestunud lihastega. Taiji’s arendatakse lõdvestumist, liigutakse pehmusest tugevuse suunas. Rõhk on pehmusel, kõik muu tuleb hiljem.

Relvatrenn aitab arendada seda jin’i. Soolo vormis ei ole midagi, mida saaks tõugata. Kui tahetakse harjutada lööki koos jin’i vabastamisega – hiinlased ütlevad “fa jin” – siis ei saa lihtsalt visata ranne paljalt õhku, sest nii võib vigastada õlga või küünarnukki. Analoogiat võib leida korvpallimängijate randmesoojendusharjutustes. Nad paigutavad raskuse randmele, et see töötaks vastu nende käe jõule.

Taiji’s saadetakse oma energia välja läbi relva. Kui jälgida taiji rusikahoopi, siis võib täheldada, et see sarnaneb oda torkele. See on n.ö. taiji “jõuharjutus”. Oda on traditsiooniliseim tee oma keha tugevamaks muutmiseks. Tuntud valearusaam on, et taiji harjutamine ei suurenda kehajõudu. Igaüks, kes tõstab korraks oda – olgu ta kogenud taijitegija või mitte – tunneb peale mõne liigutuse tegemist käte värisemist. See tuleneb energia vabanemisest.

HDP: Kas “raskete” harjutuste tegemine – nagu tõstmine, jooksmine, aeroobika, kõik need, mis arendavad “li”d, ehk lihasjõudu – töötab vastu taiji treeningutele?

See ei ole hea kombinatsioon. Relvatreeninguga me ei püüa muuta oma keha tugevamaks ja jõulisemaks. Ma ei tohikski seda tegelikult nimetada jõutrenniks. Taiji’s püütakse muuta oma keha pehmeks, pingevabaks. See on taoistlik tee. Laozi küsib: “Kas sa suudad olla nagu laps?” Mõelda vaid, kui pehme on imiku keha, kuid kui tugev ta siiski on. Imiku tähelepanu ei ole keskendunud, sellepätast ei saa ta ka midagi erilist teha, isegi mitte püsti seista, olles niivõrd lõdvestunud. Kuid kui imik haarab sõrmest, siis võib alles imestada, kui tugevasti ta suudab sellest kinni hoida ja kui raske on tema haardest vabaneda. Aastatega muutub keha kangemaks ja kalgimaks. Mille üle kurdavad vanainimesed? Nad ei näe, sest nende silma võrkkest on muutunud jäigaks; nad kardavad kukkuda, sest nende liigesed ei paindu enam ja luud murduvad kergesti. Nad saavad vaevalt kõndida, sest nende jalad ja selg on kanged. Vananemine on jäigemaks muutumise protsess. Seega kõik, mis seda protsessi kiirendab: raskuste tõstmine, jooksmine jms, jäigestab lihaseid ja toob surma lähemale.

Samuti tasub meeles pidada, et meie keha koosneb põhiliselt veest. Vesi peab liikuma. Kui voltida kastmisvoolik kokku, siis vesi ei pääse läbi. Kui see on aga pehme ja vabalt langev, siis vesi voolab paremini. Mitte ainult kehavedelikud ei liigu paremini, vaid ka qi, meie sisemine kehaenergia. Tuleb keskenduda pehmusele, nõtkusele.

HDP: Nii et õpilased saavad kõik mida nad vajavad taiji’st?

Jah. Taoismi idee on hoida süda rahulikuna. Lääne ühiskonnas püütakse taiji’le lisada “aeroobikalikkust”, viies sellega südame löögisageduse kõrgeks. Kuid taiji ülesandeks on hoida keha ja südant tasakaalus. Ükskõik millist “sporti” me ka ei harrastaks, alati toimub mingi konkreetse kehaosa ülearendamine. Kuid vaadakem füüsiliselt tugevate inimeste (talupojad, lihttöölised) kehaehitust – nende rinnakorv püsib normaalmõõtudes, neil ei ole ülearenenud lihaseid. Mingi kindla kehaosa ülearendamine võib osutuda kahjulikuks ja pole lihtsalt vajalik.

HDP: Kui oluline on traditsioon, kuuluvus kindla perekonna stiili juurde?

Kui asi on tseremoniaalsuses, siis ei ole see üldse oluline. Kui aga tegu on tõeliste teadmistega, siis on see äärmiselt oluline. Õpetaja, kes tõeliselt armastab taiji’d, jääb ise ka alatiseks õpilaseks. Selline õpetaja saab anda oma õpilasele väga palju. Ideaalvariandis on seal kindel järjepidevus: ta on kontaktis oma õpetajaga, kes on meister, see omakorda oma õpetajaga jne. Kujuta ette, et sul on õpetaja, kes on päris hea, kuid ei ole veel meister. Sa ikkagi õpid palju, kuid mis juhtub siis, kui sa saavutad õpetaja taseme? Sa võid ainult loota, et ka su õpetaja muutub paremaks, vastasel juhul on väga raske jätkata.

Ainult juhul, kui õpetaja on osa järjepidevast traditsioonist, võib olla kindel, et õpetaja on tõeliselt pühendunud sellele kunstile, püsinud selles piisavalt kaua, et omada sidemeid oma õpetajaga. Seega jõuame tagasi jutu juurde, et õpilane peab olema õpetajaga koos vähemalt kolm aastat. Mingil hetkel peab ta hakkama arenema iseseisvalt, õpetajast sõltumata. Tavaliselt juhtub see kümne aasta möödudes, juhul kui tõeliselt pühenduda sellele.

Õpilase peaks viisakalt küsima kes on tema õpetaja õpetaja, mis perekonna liini juurde ta kuulub jne. Igaüks, kes ei tea stiili või õpetaja nime, või teab midagi väga ebamääraselt, muudab oma oskused küsitavateks.

* Ma ei arva, et minu kool, minu liin, minu õpetamis-metoodika on ainuõige. Paljud inimesed ütlevad nii ja mul on kurb seda kuulda. Igal koolil on midagi head pakkuda. Loomulikult, igaüks mõtleb, et nende liin on parim, muidu nad ei oleks seal. See mõtteviis pole paha. Ma pean oluliseks eeskätt seda, kas neil on kung fu, midagi, mida võib edaspidises elus kasutada, mitte kas neil on kasutusel enamus häid tehnikaid. Muidugi, kui hakkata õppima Yang perekonna stiili, siis peakski samas liinis jätkama, sest näiteks relvavorm on loodud solo vormi arvestades. Soolo vormi tegemisel alateadlikku mällu “sisestatud” liikumised aitavad paremini relvavormi lahti mõtestada. Kui kogu aeg vahetada stiile, siis on raske imada kõiki pisiasju ja neid omavahel siduda. Sisemiselt on nad kõik ühesugused, kuid väline kehaliikumine on erinev. Pead jälgima ühte liini, et tõeliselt jõuda sihini. Maailma parimad muusikud mängivad ainult ühte muusikariista. Nad ei mängi kümmet erinevat.

RS*: Sa räägid hiina keelt – kui oluline on hiina kultuuri tundmine taiji õpingute juures?

See on kasulik mulle kui õpetajale ja see oli kasulik mõnede võtmeideede mõistmiseks. Ma mõtlen, et samuti on oluline teada 19. sajandi Qing dünastia aegse Hiina ajalugu, kuna tänapäeval on palju valearusaamu taiji kohta. Kui sa tead üldist elu, mille taustal kujunes Yang perekonna kunst, siis sa saad aru, et see oli tõesti sõjaline kunst. Yang perekonna liikmed töötasid mitte taiji õpetajate vaid sõjatreeneritena. Ja alles siis, kui nad olid oma võitlusoskusi edukalt tõestanud, said nad töötada sel alal. Selle aja Hiina oli tõeliselt ohtlik koht – pidevad sõjad, linnast linna oli eluohtlik liikuda. Seda teades, on imelik mõelda, et taiji on ainult lihtne võimlemise taoline asi. Kui õpiti taiji’d, siis arvestati sellega, et seda võib vaja minna eelkõige enesekaitseks. Kaitsmaks mitte ainult rahakotti, vaid elu. Keegi ei õppinud taiji’d lihtsalt stressi vabastamiseks. Need olid kõrvalmõjud, mis tulid sõjaliste oskuse harjutamise kõrvalt. Ja kui lugeda Yang perekonna kirjutisi, mis on nüüd tõlgitud ka inglise keelde, siis seal on väga selgelt öeldud, et “tsiviil”-kasu on saavutatav ainult “sõjalist” poolt õigesti mõistes. Need on Yang Luchan’i sõnad, nii et selle üle ei ole mõtet vaielda.

Mis puudutab keelt, siis selles on mõned võtmemõisted, mida on väga raske inglise keeles (samuti ka eesti keeles) edasi anda, sest euroopa keeled ei oma selliseid termineid. Kaks kõige olulisemat sõna on fang song ja dui fangFang song’i on tavaliselt tõlgitud “lõdvestunud”, mis ei ole päris õige. Meie arusaam sellest, mida tähendab olla lõdvestunud erineb oluliselt fang song’i tegelikust tähendusest. Fang tähendab lihtsalt minnalaskmist ja song tähendab, et lihased ei ole pinges. Peab vabanema pingest, muutma lihased pehmeks, kuid sees on teras (“vati sisse peidetud teras”), mis kujuneb tänu õigele struktuurile ja pinge asemele lihastesse asunud qi‘le. Keha peab muutuma vähem jäigaks. Iga kord tuleb vabaneda veidi enam jäikusest ja pingest. Seda on kergem mõista kui ütlust “lõdvestu”.

Teiseks: idee duifang’ist on väga oluline. Selle mõiste kasutus siin on oluliselt erinev teistes võitluskunstides kasutatavast vastase e. “vaenlase” mõistest. “Duifang” tähendab “vastaspoolt”. Inglise keelde tõlgitakse seda tavaliselt “opponent”. Kui sa mõtled, et keegi on sinu vastane, siis see tekitab teatud emotsioone. Inimesed ütlevad veel “vaenlane” – kui mu vaenlane teeb seda, siis ma vastan tollega. Kuid taiji‘s ei ole vaenlast, ei ole ka partnerit. Lihtsalt mingi jõud tuleb meie suunas ja me suuname selle jõu endast eemale. Ja teeme seda ilma emotsioonideta, ilma vihata; lihtsalt teeme. Ei ole mõtet vihastada mäe peale kui kukuda suusatades allamäge. Sama asi on siin: kui sa mängid san shou’d koolis ja sulle saadakse rusikaga pihta, siis vihastamine on lihtsalt rumal: see on sinu süü, sina pead iseennast kaitsma. Ei tasu minna emotsionaalseks. Tuleb lihtsalt mõelda kui vastaspoolest, nagu näiteks kellestki, kellega telefonitsi räägid.

RS*: Oled Sa kunagi taiji’d kasutanud tänavavõitluses?

Ainult paar korda ja õnneks ei olnud neis palju vägivalda. Tavaliselt piisab ühest heast tõukest, et ründajat üllatada. Paari meetri kaugusele lennates piirdub ta edaspidi ainult suu pruukimisega. Olen õnnelik, et ma ei ole pidanud kedagi vigastama.

HDP: Sa õpetad samuti nei gong’i – kuidas on taiji ja nei gong omavahel seotud?

Neid asju on oluline teha koos, eriti õpilase jaoks, kes on jõudnud taiji‘s kesktasemele. Arvan, et kui tahetakse arendada neid omadusi, mida annab nei gong, siis võib hakkama saada ka ilma taiji‘ta. Mul on mõned õpilased, kes teevad ainult nei gong’i. Kuid taiji õpilase jaoks on oluline teha mõlemat. Taiji lõdvestab keha ja avab meridiaanid. Öeldakse, ettaiji on “liikuv meditatsioon”, kuid seda on raske teostada. Algajalt nõuab see kolm aastat rasket tööd, enne kui ta suudab “meelega” teha taiji’d, sest isegi lühendatud vormi puhul võtab lõpmatult aega, et õppida selgeks ainuüksi liikumine. Meel peab olema rahulik ja vaikne, keha keskendunud. Töötatakse keha erinevate vigade kallal, muututakse nõtkemaks.

Nei gong’i kaudu õpitakse kõigepealt paigalistumist ja ühele punktile keskendumist. Alles see selgeks saanud, õpitakse liigutama qi’d. Kahe-kolme kuu pärast ollakse võimeline paigal “istuma” kuni nelikümmend minutit, olles kogu selle aja jooksul keskendunud. Taiji‘s võtab see kolm aastat. Kui taiji on “liikumatus liikumises”, siis nei gong on “liikumine liikumatuses” Kuulsin nei gong’ist esimest korda, kui olin teinud taiji’d neli aastat ja olin jõudnud tugeva kesktasemeni. Mulle tundus, et midagi on puudu, kuid ma ei saanud aru mis. Ma mõtlesin, lugesin, püüdsin midagi leiutada – taoistlikud õpetajad on visad tulema – ja lõpuks ma kohtasin inimest, kellest sai minu õpetaja: Wang Yen-nien. Tema rääkiski sellest ühest olulisimast asjast. Paljud inimesed teevad taiji’d ja jõuavad oma oskustega ainult teatud tasemeni. Siis nad peaksid hakkama harjutama nei gong’i – ja need kaks koos viivad neid edasi kõrgemale tasemele. Kui ta seda ütles, asetusid kõik infokillud, mida olin siit-sealt kogunud, oma kohale ja moodustasid terviku. Oli ilmselge, et need kaks asja kuuluvad kokku. Pärastpoole ma avastasin, et nad on alati koos olnud, kuni üsna hiljutise ajani. Neid lahutati hetkest, kui taiji jõudis n.ö. “rahva sekka”. Algupäraselt olid taoistlikud kunstid ainult taoistide päralt. Vanasti hiina arstid, kes tegelesid taimeravi või akupunktuuriga, praktiseerisid reeglina ka nei gongi. Nüüd selline väide enam ei kehti, need on kaks eraldi kooli. Kuigi paistab, et tõeliselt head hiina arstid, kellega mina olen kokku puutunud, teevad mingit sisemist kunsti. Nei gong’i on hoitud saladuses, seega ei ole see väljapoole levinud.

HDP: Mille poolest erineb nei gong teistest meditatsiooni süsteemidest?

Mul on raske seda öelda, sest ma ei tee midagi muud. Olen budhistliku meditatsiooniga kokku puutunud ainult lühidalt, nii et ma ei saa neid teisiti kõrvutada, kui ainult õpiku malli järgi. Öeldakse, et budhistlikus meditatsioonis huvitutakse protsessist enesest. Seal ei ole midagi luua: püütakse muutuda tühjuseks. Taoistlikus “tühjuses” sisaldub miskit ja me soovime, et midagi juhtuks. Nei gong’i otsene tähendus on “sisemine töö” või “sisemine saavutus”. Siin ei huvituta mitte üksnes protsessi kogemisest, vaid see protsess liigub kusagile. Nii budhistlik kui taoistlik tee viivad samasse kohta, kuid nad liiguvad erinevaid tasandeid pidi. Siiski on rumal arvata, et kuna nad mõlemad jõuavad ühte kohta välja, siis võib teha veidike ühte ja veidike teist. Tuleks kinni pidada ühest teest ja liikuda järjepidevalt. Taoistlik tee toob kaasa töötamise mõlema – keha ja hinge – kallal. Hiinlased ütlevad: “xing” ja “ming” – essents ja elu. Kui võrrelda budhistliku ja taoistliku kehakultuuri, siis võib märgata olulist erinevust. Taiji on sõjakunst ja selle harrastamine nõuab hästi arenenud keha. Taoistide tee sisaldab qi’d, jing’i ja shen’i: kolm sisemist energiat. Nendega töötades liigub taoist mööda oma teed. Budhistid teevad füüsilisi harjutusi, et hoida keha tugevana, et neil oleks meditatdiooniga tegelemiseks piisavalt vastupidavust, kuid neil ei ole muud pistmist oma kehaga. Peale kõige, taoistid jäävad ühskonda. Minu õpetaja elab kärarikkas Taipei’s (Taiwan). Ta ei ole askeet mägedes; ta on abielus, tal on lapsed. Me käime koos väljas pidudel, ta on nagu tavaline inimene. Tema positsiooniga budhist oleks pidanud elama kloostris.

HDP: Mainisid enne, et oled mures taoistliku meditatsiooni valesti õpetamise pärast Ühendriikides – eriti seetõttu, et naiste ja meeste puhul on see erinev. Miks on see nii oluline?

Jätame soolise erinevuse esialgu kõrvale. Juba nei gongi vale harjutamine iseenesest on suur probleem. Ameerikas armastatakse ammutada kõiki teadmisi raamatutest. Kuid on üks asi, mida raamatutes ei leidu: isikupärane juhendamine. See on õpetaja kogemus kohandatuna konkreetsele õpilasele. See on teadmiste ja kogemuste vahetamine nende kahe vahel. Õpilane peab täielikult usaldama õpetajat – uskuma, et õpetaja annab talle midagi, mis omab tõelist väärtust. Ja õpetaja peab tundma, et õpilane kuulab, on huvitatud. See teadmine kummitas mind seda enam, mida rohkem ma avalikult õpetasin. Nüüd olen jõudnud sinnamaale, kus võtan õpilasteks ainult inimesi, keda juba teatud aega tunnen. Mulle, kui taoistliku keskuse õpetajale, helistavad inimesed, kes on õppinud nei gong’i raamatute järgi ja kellel on nüüd n.ö. närvid läbi. Olulisimad asjad jäetakse alati raamatutest välja. Taoistidele on iseloomulik mitte kirja panna kõike mida teatakse, eriti algajate jaoks. Seda mõistmata, võidakse endale viga teha. Kord helistas mulle üks noormees ja palus: “Õpeta mulle mingi võte, et hajutada kogu see energia, mille olen üles ehitanud – soovin et võiksin veidikenegi magada.” Vastasin, et ta on kuritarvitanud seda praktikat, ennast sellega kahjustanud. “Jah, aga ma vajan seda!” See kõlab nagu: “Olgu, ma võtsin hommikul ärgates mõned amfetamiini tabletid. Anna mulle nüüd midagi ööseks, et ma saaksin magama jääda.” Ja ta ei ole minuga kordagi kohtunud… Kuidas võib ta teada, kas ma üleüldse midagi oskan? See, et meie kooli telefoni number on telefoniraamatus taoistliku keskuse nime all, ei tähenda veel, et siin midagi teatakse.

Järgmine oluline aspekt: mehed ja naised peavad harjutama erinevalt. Enamus raamatuid kirjeldavad ainult meeste poolt. Erinevus on selles, et meestel on rind yin ja selg yang, naistel vastupidi. Keha polaarsus on erinev. Vaadakem, mis ajalooliselt juhtus: peale Song’i dünastijat taoismi populaarsus kahanes ja konfutsianism muutus jõulisemaks. Sellega kaasnes naistevastane propaganda ja täielik raamatute põletamine. Kirjapanekud naiste praktika kohta olid hävitatud. Mõned säilisid, kuid ma ei tea, et ühtegi neist oleks inglise keelde tõlgitud. Kuid oluline on ka meeles pidada seda, mida ütlesin enne raamatute kohta: tõelisi asju ei panda kunagi kirja.

Teine põhjus, miks naisi on valesti õpetatud, on arusaamatus õpilase-õpetaja vahelise suhte osas. Ütleme, et inimene läheb Hiinasse ja pika otsimise tagajärjel või õnneliku juhuse tõttu leiab õpetaja, kes nõustub talle meditatsiooni õpetama. Tehes kaks-kolm aastat tõsist tööd, võib saada päris kogenuks. Mõned väidavad, et see nõuab vähemalt 20-30 aastat, kuid klassikud ütlevad, et 100 päevaga võib avada “väikese orbiidi”. Eeldame, et ta õpib kolm aastat ja tuleb tagasi koju, kus keegi varem sellisest asjast kuulnud ei ole. Kõik peavad teda geeniuseks ja arvavad, et ta võib neidki õpetada. Tegelikkuses on ta kaugel olemast õpetaja. Tema õpetaja teab algusest peale, et ta naaseb kodumaale, mitte ei kavatse jääda edasiõppimise eesmärgil järgnevaks kümneks aastaks – n.ö. minna taoistlikku magistriõppesse – aga alustamiseks sai ta piisavalt. Juhul kui ta tuleb tagasi oma õpetaja juurde, siis alles õpetatakse talle enamat. Kuid niikaua, kuni ta ei ole “sisenenud uksest”, ei mõista ta koolkonna traditsioone, ei tea, et õpingutes on olemas erinevad “astmed”, aga mis peamine – teda ei ole õpetatud olema õpetaja. Miks peaks meest sellises olukorras õpetatama kuidas naine peab harjutama? Õpetaja ei koorma õpilase mõistust asjadega, mida too ei vaja.

HDP: Mis probleeme võib vale tehnika põhjustada naistel ja kui oluline on naise jaoks teada qi ringlemise õiget suunda nei gong’is?

Ma ei tea spetsiifiliselt, mis võib juhtuda. Olen jõudnud oma õpingutega alles teatud tasemeni ja mul on veel pikk tee minna. Alati on midagi õppida, eriti kui ise õpetada. Tean, et ebaõige harjutamine võib kahjustada tervist, kuid ma ei tea kuidas täpselt. Tean ühte juhtumit erinevast taoistlikust koolkonnast, kus naisi oli õpetatud samamoodi kui mehi. Kaks selle kooli naist läksid kooli seeniornaise juurde kurtma, et nende qi hakkas vastupidises suunas liikuma. Õpetaja ei teadnud mida arvata, kuna talle ei oldud kunagi teisiti õpetatud, kuigi ta oli selle süsteemi “vanim” naine. Hiljem, kohtudes ühe minu taoistliku vennaga ja arutades neid asju, küsis ta, et mis erinevus on neil kahel koolkonnal. “See on põhiliselt sama,” kõlas vastus; “spetsiifilised tehnikad võivad olla erinevad, kuid taoistlik alus on sama. Muuseas, mehed ja naised tsirkuleerivad oma qi’d erinevas suunas”. Naine oli sellest üllatunud ja rääkis oma loo. Ma loodan, et nad on nüüdseks selle oma koolkonnas korda saanud.

RS*: Kui kaugele peaks õpilane olema jõudnud, enne kui ta võib nei gongi tegema hakata?

Taoistlikutes koolkondades on kujunenud traditsiooniks vaadelda õpilast kolm aastat enne kui ta pühendatakse taoistliku praktika saladustesse. Jälgitakse, et kas ta on piisavalt distsiplineeritud, suutmaks pidevalt harjutada. See ei ole lihtne. See ei ole ka nii väga raske, kui on harjutud arvama, kuid see nõuab püsivust. Harjutamine iseenesest ei ole nii raske, kuid distsipliini kujundamine tegemaks seda pidevalt on raske. Kuid asja raskeks nimetamine on hea ettekääne selle pooleli jätmiseks. Ma ei oleks võimeline ja ka ei tahaks pidevalt jälgida, et kas nad ikka harjutavad ja kui palju, isegi kui ma elaksin Eestis. Õpilastel peab järjepidevuse säilitamiseks olema oma motivatsioon, soov kuskile välja jõuda.

See on samuti väga isikllik suhe, see on erinev taiji‘st. Seega nii õpetaja kui ka õpilane peavad vaatama, kas sellise suhte kujunemine on üldse võimalik. Kas see on õige isik minu jaoks? Sa pead olema võimeline rääkima õpetajaga väga olulisi, väga isiklikke asju. Võtab veidi aega, kuni sa oled võimeline rääkima oma saladustest, mida sa võib-olla kellelegi ei avalda. See nõuab täielikku usaldust. Sügavalt isiklikud asjad võivad mõnikord praktika ajal esile kerkida ja sa pead küsima seletusi. Pealegi on see väga müstiline. Õpilane peab tundma, et ta usaldab õpetajat. Tal ei tohi olla tunnet, et õpetaja lihtsalt pajatab talle mingi ilusa jutu kokku, millel ei ole tegelikult mingit sisu. Kui sa sööd midagi, siis omab esmajärgulist tähtsust toiteväärtus ja alles seejärel välimus. Õpetaja võib olla hea, kuid kas ta on ka hea just selle konkreetse õpilase jaoks? Ma olen väga nõudlik õpetaja, ma nõuan paljut oma õpilastelt ega tunnista mingeid vabandusi.

Nei gong on seotud taiji praktikaga – nad mõlemad täiendavad teineteist. Seega on mul raske õpetada nei gong’i väljaspool taiji konteksti. Need on erinevad asjad, kuid minu elus on nad olnud üheaegselt – ma alustasin nei gong’i õpinguid mõned aastad peale michuan’iga alustamist.

HDP: Arvan, et see, milleni me nüüd jõuame, on taoistlik tervise kontseprtsioon… Kirjelda palun, mida see endast kujutab.

Arvan, et peaks sellest küsimusest veelgi enam algusesse minema, rohkem tagasi. Paljud inimesed suhtuvad taiji’sse kui millessegi, millega oma tervist parendada. Sellepärast on kunsti sõjaline pool jäetud unarusse, tihti hoopiski unustatud. Nad ütlevad, et tahavad veidike parandada oma tervist, kuid samas ei ole võimalik midagi suurt muuta teadmata sõjalisi rakendusi. Sellisel juhul on raske mõista, millele keskenduda. “Ah, ma lihtsalt tahan veidi mediteerides lõdvestuda.” Mulle tundub see pigem kunsti kuritarvitamisena. Kui me teeme taoistlikku meditatsiooni, siis me turgutame mingit protsessi, kuid see protsess iseenesest ei ole tugevamaks või tervemaks saamine või terava mõistuse arendamine, et oleks võimalik börsil mängides rikkaks saada. Mõned inimesed praktiseerivad erinevaid võitluskunste et elus edasi jõuda. Laozi ütleb, et õpilase tee on saavutada midagi iga päev; pühaku tee on kaotada midagi. Taoismis ei ole sepitsevat, plaanitsevat vaimu. Ma ei tegele sellega selleks, et olla tervem ja läbi selle elus paremini edasi jõuda. Ma teen seda, sest olen taoist ja see on minu elutee. Seega me saame rääkida taoismist kui teest mida mööda edasi kulgeda, loomulikust elust. Kuid see ei tähenda, et taoistid ei saavuta midagi või et nad ei ole elus suurt midagi täide saatnud. Laozi ütleb, et pühak näib tegevat ei miskit, kuid teostab kõik. Peaaegu kogu Hiina teadus põhineb taoistide teadmishimulisel looduse uurimisel. See ei ole mõeldud valitsemaks või jõuga võtmaks. See oli üks põhjuseid, miks taoistid lõpetasid teaduslikud uurimused teatud punktis: ei olnud enam põhjust kaugemale minna. Nad ei püüdnudki saavutada kontrolli asjade üle. Nad lihtsalt tahtsid vaadelda loodust ja nautida tema ilu. Taoismi harjutamine ainult tervise pärast tähendab kaotada selle olemus. See on nagu matemaatika õppimine ülikoolis, ainsaks eesmärgiks oma arvepidamise korrashoid. Kindlasti saab sellega siis hakkama… Kindlasti muututakse taoismi rada järgides tugevamaks ja tervemaks, kuid see on ainult osa sellest.

RS*: Oled juhtinud kooli nüüd juba 15 aastat. Mida tähendab olla ühe taoistlikku kooli direktor?

See on põrgu. Sellega on raske elatist teenida, kuid paraku igaüks peab teenima elatist. Isegi kui teha põhimõtetest lähtuvaid asju, peab siiski millestki maksma üüri.

Ma tõeliselt igatsen laupäevaste tundide järele, kui toimub san shou. Ma naudin harjutamist oma õpilastega. Ma enne harjutan kesktasemel oleva või õppimishimulise algaja õpilasega, kui pean pikka filosoofilist arutelu mõne eksperdiga.