Categories
Artiklid Võistlused

Hiina mõõgavõitlus tänapäeval

Anne Likold

2010. aasta oktoobris toimus USA-s (Washington DC) järjekorras kolmas Rahvusvaheline Hiina Mõõgavõitluse Turniir, millel osalesid mõõgavõitlejad nii Euroopast kui Ameerikast; nii algajad kui ka vanemad tegijad.

Teiste seas astus võitlustulle ka Anne Likold — Tallinna Michuan stiili taijiquan’i treeningute juhendaja ning enam kui 7 aastat õpetaja Scott M. Rodelli õpilane.

Alljärgnev võtab kokku Anne kogemused ja muljed võistlustelt ning ettevalmistusest nendeks võistluseteks.

Anne Likold – Eesti naine Hiina mõõgavõitluse turniiril

02. oktoobril 2010 osalesin Traditsioonilise Hiina Mõõgavõitluse Liiga Avatud Turniiril. Tegemist oli täiskontaktis mõõgavõitluse võistlustega. Võitlemiseks kasutatakse puust mõõku kaaluga 600 – 700 grammi — täpselt samas kaalus ning mõõtudega nagu ajaloolised traditsioonilised Hiina kaheteralised mõõgad (jian).

Anne vastamisi Greg Wolfsoniga — 2009. aasta turniiri võitjaga

Turniiril osales kokku 13 võitlejat. Mina olin sel korral ainus eestlane.

Turniir ise kestis vaid ühe päeva, kuid ettevalmistus selleks päevaks tähendas mitut nädalat intensiivseid treeninguid.

Ettevalmistavad treeningud olid füüsiliselt ja vaimselt väga nõudlikud. Enamuse ajast treenisime õues, kus temperatuur püsis ööpäeva ringselt +35°C ümbruses. Istuda ja lõõtsutada ei olnud aga eriti aega. Turniir oli peagi ukse ees ja harjutamiseks tuli ära kasutada viimane kui minut. Mõtted väsimusest ja palavusest pidime alla suruma.

“Näita, mida sa suudad, kui kogu su jõud on otsakorral!”

Pean tunnistama, et oli äärmiselt raske kanda täisvarustust ja kuuma päikese käes samal ajal intensiivselt mõõgavõitlust harjutada, ilma, et tähelepanu kuumuse tõttu hajuks. Varustus (kiiver, gambeson, kindad, küünarnuki- ja põlvekaitsmed) on aga väga vajalik oma ihuliikmete kaitsmiseks. Midagi ei saanud ega tahtnudki ära jätta.

Täiskontakt mõõgavõitluse esimene reegel: ”Ära saa mõõgaga pihta!”

Kõik osalejad andsid endast parima püüdes end igati kaitsta. Sellegi poolest ei pääsenud keegi sinikatest. Mõõk muutus iga trenniga aina raskemaks ning koordinatsioon väsimuse tõttu aina halvemaks. Mõne hetke lubas õpetaja Scott M. Rodell meil küll puhata, kuid siis tuli jälle võitlusse asuda.

Treeningud toimusid kaks korda päevas, 2h hommikul ja õhtul, ning kestsid 3 nädalat järjest. Treeningutest ei puudunud keegi, kuigi usun, et hommikul oli kõigil voodist raske tõusta.

Võistlusteni olid jäänud vaid loetud päevad ning igaüks tahtis anda endast parima. Selleks, et võita, pead olema parim. Selleks, et olla parim, pead sundima end harjutama!

Peale igat treeningut harjumatult kuuma ja niiske ilmaga olime kõik surmani väsinud. Mõttes oli vaid külm vesi ja külm vann. Kuidas see vanasõna oligi — ”Raske treeningul, kerge lahingus”. No tõsi jah, lahingus oli kergem, kuna see ei kestnud nii kaua kui treeningud.

Võitlusvalmis

Iga päev tõi võistluste areeni lähemale ning muutis meid närvilisemaks. “Kas ma olen ikka piisavalt hea, et võistlema minna?” mõlkus pidevalt meeles. Käsi oli mõõga hoidmisest juba väga väsinud, kuid sellegi poolest pidi harjutama.

Miks me üldse nii palju pingutasime, et võistlema minna?

Põhjused on vast igaühel mitmeid ja veidi erinevad, kuid üks neist ühendas meid kõiki: täiskontaktis mõõgavõitlus täies varustuses on kõige lähedasem reaalsele võitlusele, kus tunned otsest hirmu selle ees, et võidki füüsiliselt haiget saada.
Kui kaks võitlejat kohtuvad ringis, siis ei ole seal halastust ega sõprust — lihtsalt, kas mina või tema. Sõbrast saab hetkega lihtsalt vastane, kes võib olla väga ettearvamatu, kuna ainult üks saab võita.

Võistlus aitab õppida säilitama rahulikku meelt ja tähelepanu vastase liikumise ning oleku suhtes, mitte kiirustama ja tegema närvilisi liigutusi. Meel peab olema erk, liikumine kiire ning hästi koordineeritud. Selleks, et võita, pead olema meisterlik, kiire ning jõuline, kuid samas ka rahulik ja tasakaalukas.

Turniiri päev

Avatseremoonia

Üritus algas hommikul kell 09.00. Võistlejad kogunesid varakult, et seada vaim valmis eelseisvateks matšideks. Kõik püüdsid keskenduda ja näida võimalikult rahulikuna.

Rahvast oli aga väga palju ning kõik sagisid ümberringi. Lisaks Hiina mõõgavõitluse turniirile toimusid samal ajal samas ruumis veel erinevad Wu Shu võistlused lastele ja noortele. Õhkkond oli närviline ja kärarikas. Keegi ei tahtnud võistlust kaotada, mitte keegi…..

Turniir algas uhke avatseremooniaga, kus toimus võistlejate pidulik rivistus. Kohtunikud tutvustasid end ning avasid ürituse tervitussõnadega.

Peale avatseremooniat alustati kohe matšidega.

Igal võistlejal oli neli nii öelda soojendusmatši, mille kaotuse puhul pääsesid ikka edasi viimasesse ringi. Viimases ringis toimus igaühel ainult üks otsustav matš. Kes selle viimase matši kaotas, oli mängust väljas ja tagasi teed enam polnud. Võitis see, kes alistas viimases ringis kõik vastased.

Võistluste täpsed reeglid ning võistlustulemuste ülevaated leiab TCSL’i võistluste ametlikult kodulehelt

Kõik matšid olid pingelised. Mõned mõõgad purunesid, vahel juhtus, et mõõk löödi vastasel lihtsalt käest maha. Kui ühel vastasel on mõõk ja teisel ei ole, siis võib arvata, kelle võiduvõimalused on suuremad…

Turniiril oli seitse kohtunikku, kes hindasid igat matši väga tähelepanelikult. Igat lõiget ja torget vaadeldi põhjalikult, et olla ikka kindel kellele punkt kuulub. Kuna mõõgavõitlus toimus täiskiirusel, siis oli imekiirelt sooritatud väiksemaid lõikeid väga raske märgata.

Kohtunikud

Ülemäärast jõudu kasutada ei olnud lubatud. Matši võitis see, kellel õnnestus vastast lõigata või torgata keha piirkonda või pähe (nn. “surmalõige”). Enamasti kestsid kõik matšid umbes 1 minuti — selle ajaga oli tavaliselt võitja selgunud.

Kuna võistlusmoment muutis meid kõiki närviliseks, siis lõpuks võitis ikka see, kellel oli rahulikum meel ning kes suutis sooritada aastatega õpitud tehnikad kõige meisterlikumalt.

Sel aastal võitis Hiina mõõgavõitluse turniiri Yangija Michuan Taijiquan’i harrastaja Ian Glazer Washington DC-st, kes viis koju tšempjoni kuldse mõõga.

Turniiri võitja Ian Glazer võtab vastu “kludse võidumõõga”

See võitluskunsti turniir oli heaks kogemuseks kõigile osalejatele. Pingelises olukorras kogesime, millised on meie tugevused ja nõrkused, millega peame tulevikus veel enese juures tööd tegema.

Järgmine Traditsioonilise Hiina Mõõgavõitluse Turniir toimub Hollandis 28. mail 2011.

Täpsem info: http://www.swordleague.com/upcoming.html

Categories
Artiklid Taijiquan

Mõõk ja pintsel koos: sissejuhatus GRTC mõõga ja pintsli näitusele

Alljärgnev artikkel avaldati esmakordselt GRTC viieteiskümnenda sünnipäeva puhul korraldatud näituse Sword & Brush, Art From China’s Martial Tradition sissejuhatusena 1999 aasta oktoobris. Näituse kataloogid on saadaval $27.50 eest. Kataloog sisaldab detailse kirjelduse kogu relvastuse kohta koos artiklitega “Sword & Brush Together, the Art of the Jian & An Introduction to Chinese Sabers”. Võite tellida koopia helistades Seven Stars Trading Co. (703) 768-8676 ning makstes arve oma Visa või Mastercard’iga.

Buddha – allkirjastatud, Wang Yenyien

Iga kunst räägib mingit keelt. Kalligraafia kõneleb pintslitõmmetes, mis väljenduvad tindis. Pintsel, tint, kivi ja paber on õpetlase neli aaret. Nende tööriistadega harjutab kalligrafi põhilisi pintslitõmbeid, millest koosnevad kõik märgid. Meisterlikkus neis on pintsli abil väljendamise vabaduse eelduseks.

Vehklemiskunst räägib lõigete ja torgete keelt. Mõõgavõitluse tõsine õpilane harjutab kaheksat põhilõiget lõputult. Ilma nende kaheksa omandamiseta on iga vormi harjutamine tühi. Tal on vaid üks aare, aga ta väärtustab seda nagu õpetlane nelja.

Kõrge taseme saavutamine kummaski kunstis eeldab kogu keha kasutamist. See vajab olemuse voolavust ning ainult hetkes olemist. Kumbki neist on meditatsioon enesearenguks, karakteri ja hinge lihvimise vahend. Samas on nad ka füüsilised tegevused. Meditatsioon, mis on kunstiliik ja kunstiliik, mis on meditatsioon.

Et teada kunstniku sisemist hinge, jälgime me hoolega ja teadlikult tema kirjutatud märke. Et teada mõõgamehe hinge, peame me jälgima teda töös, kui ta sooritab oma vormi. Kui kalligrafeerija demonstreerib ja väljendab midagi paberil, siis mõõgamehe kunst on peenem, avalikkuse eest varjatud. See ilmub nähtavale vaid korraks.

Mõõga ja pintsli käsitsemise eesmärgiks on keha ja vaimu ühtsuse saavutamine. Kumbagi neist võib kasutada enesearengu vahendina. Kui ma vean pintslit üle paberi, siis on mul alati tunne, nagu lõikaks ma oma jian’iga. Kui ma liigun läbi mõõgavormide, on mul tihti tunne, nagu ma oleks kirjutanud suure märgi.

“Yin Yang” allkirjastatud, Shang Shou Zi

Wuyi (võitluskunsti) õpilased võivad uurida kellegi kalligraafiat, et saada mingit aimu kirjutaja olemusest või sellest, kes ta oleks võinud olla. Enamik Aasia kultuure arvab, et inimese käekiri on tema karakteri peegel. Kuulsad inimesed lasid Hiinas oma kalligraafia koopiaid kivisse raiuda, et seda säilitada järeltulevatele põlvedele innustuseks. Kui ma Hiinas ringi rännates vahel kuulsin, et kusagil läheduses on Keiser Kangxi või tema pojapoja Qianlong’i säilinud kalligraafia, siis läksin alati seda vaatama. Ma ei saa kunagi kohata neid mehi, kes on kaua aega tagasi surnud. Siiski ma tunnen, et õpin neid natuke tundma, kui istun vaikselt nende liikumatusse kivisse jäädvustatud pintslitõmmete voolamist uurides. Kahjuks ei ole mul mingit võimalust nende mõõgakasitsemist jälgida. Oma taijiquan’i otsingutel on mul olnud tõeline õnn tutvuda või õppida koos mitme tõelise meistriga. Ma tunnen aga erilist au, et olen saanud neilt kingituseks nende pintslitööd. Iga eksemplar on sama unikaalne, nagu selle kirjutanud õpetaja. Igal tööl on aga ka midagi ühist kõigi teiste töödega. See näitus on korraldatud tähistamaks Great River Taoist Center (Suure Jõe Tao Keskus) viieteistkümnendat sünnipäeva. See keskus on koht, kuhu me tuleme ennast arendama ning vaimuerksust lihvima. Selle näitusega oleme me otsinud vaadeldava kunsti ja tindis väljendunud meistri vaimu ning võitluskunstide nähtamatu potentsiaali vahelist sidet. Püüdes keha-vaimu ja taotluse ühtsuse poole, oleks meie loosungiks “Wenwuxing“, ehk haritud sõjaline tee. Me ei soovi seada sulepead mõõga vastu, vaid ühendada neid harmoonias.

“Juur on jalalabas, tõuse jalast” allkirjastatud, Chen Zhi Cheng (William C.C. Chen)

Olles juba üheksa aastaselt võitluskunstide õpilane, on mind mõõgad ja nende elegantsed vormid alati tõmmanud. Mõned aastada tagasi, kui mu taijiquan harjutamine muutus sügavamaks, kasvas ka igatsus tõelise mõõga järele. Nii, nagu tõsine muusik ihkaks mängida Stradivariusega, otsisin ma tõelist asja terases. Kuna ma olin sel ajal aga tõsine ‘taiji pätt’, olid kõik mõõgad minu jaoks liiga kallid, makstes minu terve aasta sissetuleku. Ma vastasin sellele väljakutsele sellega, et alustasin ise oma antiikrelvade äriga. See ei aidanud mul mitte ainult koguda väikest hulka relvastust omaks tarbeks, vaid avardas ka minu kokkupuudet Hiina ajaloo ja sõjalise kultuuriga. Samuti kohtusin ma paljude relvastuse ja kaitsevarustuse õpetlastega ning tõsiste Hiina võitluskunstide harrastajatega, kes tulid omale valitud instrumenti otsima.

Kuna olen palju reisinud, et avardada oma Hiina relvastuse alaseid uuringuid, võin öelda, et kusagil pole varem olnud nii suurt avalikku Ming ja Qing relvade ning kaitsevarustuse väljapanekut, kui see. Paljud eksponaadid on unikaalsed ning kusagil muuseumides pole leida sarnaseid näidiseid. See näitus on viimaste aastate jooksul tekkinud ajaloo ja võitluskunstide sõprade ning õpilaste võrgu otsene tulemus. Ilma nende abita oleks mu oma õpingud olnud väga piiratud. Eriti tahaks ma tänada Philip Tom’I, meie kuraatorit. Ilma kahtluseta on ta suurim allikas Aasia ja Ida-Euroopa relvade ja kaitsevarustuse ajaloo ja arengu tudengitele. Samuti tahan ma tänada Ken Kung’i ja Paul Haig’i galeriisid mõõkade ja turviste laenamise eest. Nende lahkus on sellele näitusele palju andnud. Kui George Parides poleks paljusid tunde läätse taga veetnud, ei oleks meil nii häid fotosid kataloogis. Ka temale oleme me raske töö eest palju võlgu. See näitus poleks võtnud kuju ilma Great River õpilaste Betsy Anderson’i, Paris Bustillos’e, Tosha Grantham’i ja John Sherburne’i väsimatu tööta. Ilma nende lavataguste pingutusteta oleks see näitus jäänud vaid ideeks.

Scott M. Rodell, asutaja ja direktor,
Great River Taoist Center
kõik õigused kaitstud, 1999.