Mõõk ja pintsel koos: sissejuhatus GRTC mõõga ja pintsli näitusele

Alljärgnev artikkel avaldati esmakordselt GRTC viieteiskümnenda sünnipäeva puhul korraldatud näituse Sword & Brush, Art From China’s Martial Tradition sissejuhatusena 1999 aasta oktoobris. Näituse kataloogid on saadaval $27.50 eest. Kataloog sisaldab detailse kirjelduse kogu relvastuse kohta koos artiklitega “Sword & Brush Together, the Art of the Jian & An Introduction to Chinese Sabers”. Võite tellida koopia helistades Seven Stars Trading Co. (703) 768-8676 ning makstes arve oma Visa või Mastercard’iga.

Buddha – allkirjastatud, Wang Yenyien

Iga kunst räägib mingit keelt. Kalligraafia kõneleb pintslitõmmetes, mis väljenduvad tindis. Pintsel, tint, kivi ja paber on õpetlase neli aaret. Nende tööriistadega harjutab kalligrafi põhilisi pintslitõmbeid, millest koosnevad kõik märgid. Meisterlikkus neis on pintsli abil väljendamise vabaduse eelduseks.

Vehklemiskunst räägib lõigete ja torgete keelt. Mõõgavõitluse tõsine õpilane harjutab kaheksat põhilõiget lõputult. Ilma nende kaheksa omandamiseta on iga vormi harjutamine tühi. Tal on vaid üks aare, aga ta väärtustab seda nagu õpetlane nelja.

Kõrge taseme saavutamine kummaski kunstis eeldab kogu keha kasutamist. See vajab olemuse voolavust ning ainult hetkes olemist. Kumbki neist on meditatsioon enesearenguks, karakteri ja hinge lihvimise vahend. Samas on nad ka füüsilised tegevused. Meditatsioon, mis on kunstiliik ja kunstiliik, mis on meditatsioon.

Et teada kunstniku sisemist hinge, jälgime me hoolega ja teadlikult tema kirjutatud märke. Et teada mõõgamehe hinge, peame me jälgima teda töös, kui ta sooritab oma vormi. Kui kalligrafeerija demonstreerib ja väljendab midagi paberil, siis mõõgamehe kunst on peenem, avalikkuse eest varjatud. See ilmub nähtavale vaid korraks.

Mõõga ja pintsli käsitsemise eesmärgiks on keha ja vaimu ühtsuse saavutamine. Kumbagi neist võib kasutada enesearengu vahendina. Kui ma vean pintslit üle paberi, siis on mul alati tunne, nagu lõikaks ma oma jian’iga. Kui ma liigun läbi mõõgavormide, on mul tihti tunne, nagu ma oleks kirjutanud suure märgi.

“Yin Yang” allkirjastatud, Shang Shou Zi

Wuyi (võitluskunsti) õpilased võivad uurida kellegi kalligraafiat, et saada mingit aimu kirjutaja olemusest või sellest, kes ta oleks võinud olla. Enamik Aasia kultuure arvab, et inimese käekiri on tema karakteri peegel. Kuulsad inimesed lasid Hiinas oma kalligraafia koopiaid kivisse raiuda, et seda säilitada järeltulevatele põlvedele innustuseks. Kui ma Hiinas ringi rännates vahel kuulsin, et kusagil läheduses on Keiser Kangxi või tema pojapoja Qianlong’i säilinud kalligraafia, siis läksin alati seda vaatama. Ma ei saa kunagi kohata neid mehi, kes on kaua aega tagasi surnud. Siiski ma tunnen, et õpin neid natuke tundma, kui istun vaikselt nende liikumatusse kivisse jäädvustatud pintslitõmmete voolamist uurides. Kahjuks ei ole mul mingit võimalust nende mõõgakasitsemist jälgida. Oma taijiquan’i otsingutel on mul olnud tõeline õnn tutvuda või õppida koos mitme tõelise meistriga. Ma tunnen aga erilist au, et olen saanud neilt kingituseks nende pintslitööd. Iga eksemplar on sama unikaalne, nagu selle kirjutanud õpetaja. Igal tööl on aga ka midagi ühist kõigi teiste töödega. See näitus on korraldatud tähistamaks Great River Taoist Center (Suure Jõe Tao Keskus) viieteistkümnendat sünnipäeva. See keskus on koht, kuhu me tuleme ennast arendama ning vaimuerksust lihvima. Selle näitusega oleme me otsinud vaadeldava kunsti ja tindis väljendunud meistri vaimu ning võitluskunstide nähtamatu potentsiaali vahelist sidet. Püüdes keha-vaimu ja taotluse ühtsuse poole, oleks meie loosungiks “Wenwuxing“, ehk haritud sõjaline tee. Me ei soovi seada sulepead mõõga vastu, vaid ühendada neid harmoonias.

“Juur on jalalabas, tõuse jalast” allkirjastatud, Chen Zhi Cheng (William C.C. Chen)

Olles juba üheksa aastaselt võitluskunstide õpilane, on mind mõõgad ja nende elegantsed vormid alati tõmmanud. Mõned aastada tagasi, kui mu taijiquan harjutamine muutus sügavamaks, kasvas ka igatsus tõelise mõõga järele. Nii, nagu tõsine muusik ihkaks mängida Stradivariusega, otsisin ma tõelist asja terases. Kuna ma olin sel ajal aga tõsine ‘taiji pätt’, olid kõik mõõgad minu jaoks liiga kallid, makstes minu terve aasta sissetuleku. Ma vastasin sellele väljakutsele sellega, et alustasin ise oma antiikrelvade äriga. See ei aidanud mul mitte ainult koguda väikest hulka relvastust omaks tarbeks, vaid avardas ka minu kokkupuudet Hiina ajaloo ja sõjalise kultuuriga. Samuti kohtusin ma paljude relvastuse ja kaitsevarustuse õpetlastega ning tõsiste Hiina võitluskunstide harrastajatega, kes tulid omale valitud instrumenti otsima.

Kuna olen palju reisinud, et avardada oma Hiina relvastuse alaseid uuringuid, võin öelda, et kusagil pole varem olnud nii suurt avalikku Ming ja Qing relvade ning kaitsevarustuse väljapanekut, kui see. Paljud eksponaadid on unikaalsed ning kusagil muuseumides pole leida sarnaseid näidiseid. See näitus on viimaste aastate jooksul tekkinud ajaloo ja võitluskunstide sõprade ning õpilaste võrgu otsene tulemus. Ilma nende abita oleks mu oma õpingud olnud väga piiratud. Eriti tahaks ma tänada Philip Tom’I, meie kuraatorit. Ilma kahtluseta on ta suurim allikas Aasia ja Ida-Euroopa relvade ja kaitsevarustuse ajaloo ja arengu tudengitele. Samuti tahan ma tänada Ken Kung’i ja Paul Haig’i galeriisid mõõkade ja turviste laenamise eest. Nende lahkus on sellele näitusele palju andnud. Kui George Parides poleks paljusid tunde läätse taga veetnud, ei oleks meil nii häid fotosid kataloogis. Ka temale oleme me raske töö eest palju võlgu. See näitus poleks võtnud kuju ilma Great River õpilaste Betsy Anderson’i, Paris Bustillos’e, Tosha Grantham’i ja John Sherburne’i väsimatu tööta. Ilma nende lavataguste pingutusteta oleks see näitus jäänud vaid ideeks.

Scott M. Rodell, asutaja ja direktor,
Great River Taoist Center
kõik õigused kaitstud, 1999.

Yang stiili taijiquan’i võitkuslikust ja tervislikust aspektist

Enamikul inimestest kerkib taijiquan’ist mõeldes tõenäoliselt silme ette pilt aeglaselt ja rahulikult meditatiivses seisundis liikuvast inimesest, kelle keha ja meel on lõdvestunud. 19. sajandi keskpaiku Pekingis elanud suurima võitluskunstimeistri “Alistamatu Yangi” jõulised löögid ja löökide oskuslikud tõrjumised ei seostu alati just taijiquan’iga. Siiski on taijiquan eelkõige võitluskunst, kuigi selle praktiseerimise käigus paraneb tervis, õpitakse süstemaatiliselt lõdvestuma ja meditatiivset rahu saavutama.

USA-s on tänapäevani liigselt rõhutatud taiji tervislikku aspekti (hea enesetunne, meditatsioon ja lõdvestumine). Mõned praktikud on tõepoolest täielikult hüljanud või hooletusse jätnud selle kunsti võitlusliku külje. See näitab pigem tänapäevaste praktikute eelistusi (mõni võiks selle kohta öelda ka vigu), kui selle praktika enese piiratust. Taijiquan’i eesmärgiks on otseselt inimeksistentsi tervislike ja võitluslike külgede tasakaalustamine, nende mõlema potentsiaali samaaegne arendamine kõrgeima võimalikkuseni. Isegi nende praktikute jaoks, kes ei ole esmajoones huvitatud võitluslike oskuste arendamisest ja pööravad tähelepanu üksnes taijiquan’i tervislikule aspektidele, on ühe poole eiramine vastuolus selle kunsti vaimuga. 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse geniaalse võitluskunstiku Yang Chen-fu (kellelt pärinevad ka paljud tänapäeva kõige populaarsemad taiji vormid) sõnadega öelduna: “Enesekaitse rakenduste õppimine on taijiquan’is hädavajalik ja asendamatu. Õpilased, kes on esmajoones huvitunud kehalistest harjutustest, peavad õppima ka rakendusi”.

Miks siis nõnda paljud kaasaegsed praktiseerijad jätavad teadvustamata taijiquan’i võitluslikud aspektid? Tõepoolest, miks on nii paljud vaid ähmaselt teadlikud taijiquan’i võitlusliku poole tõelisest olemasolust? Suurelt jaolt kaovad vastuse juured ajalukku.

Taijiquan’i lätted

Taijiquan’i juured on kadunud Hiina ajaloohämarusse. Sõjakunstiteadus omistab taijiquan’i loomise legendaarsele taoistlikule pühamehele Zhang San-fengile (Chang San Feng). Selle isiku ajaloolist olemasolu ja eluaega tõendab suur hulk ülestähendusi. Müüdi kohaselt oli selle kunsti pärijaks ja edasiarendajaks Wang Zang-ye (Wang Tsung Yueh). Tema kohta on ajaloolisi ülestähendusi säilinud vähem ja ebamäärasemalt, kuid talle on see-eest omistatud hämmastavalt vapraid vägitegusid.

Taijiquan kerkib müüdiudust ajaloo (ehkki veel mõnevõrra ähmasesse) valgusesse Henani provintsi Cheni külakeses 18. sajandi lõpul. Cheni klann praktiseeris Cheni poksina tuntud võitluskunsti, mis osaliselt sarnaneb küll tänapäevase taiji’ga, kuid samas erineb sellest üsna tuntavalt. Kõige ilmsemalt säilitas Cheni poks endas teatud väliste või jäikade võitluskunstide stiilielemente, mis järgneva taijiquan’i arengu jooksul kõrvale heideti: äkilised liikumiskiiruse muutused, röögatused, kõrged jalalöögid, hüpped jne.

Qing ametnikud põletavad oopiumi.

Cheni poks ilmus ajal ja kohas, kus sõjakunste ei praktiseeritud pelgalt spordi või enesearendamise eesmärgil, vaid praktilise vahendina enesekaitseks väga vaenulikus sotsiaalses miljöös. Mitmesuguste ajalooliste ja ühiskondlike põhjuste tõttu olid Henan ja selle Põhja-Hiina naaberprovintsid Hebei, Shandong ja Shanxi lätteks tugevale sõjalisele traditsioonile. Esiteks asetsesid need põhjast tulevate barbarihordide korduvate invasioonilainete teel, millest viimane valitses Pekingis mandžu või Qingi (Ching) dünastia nime all. Teiseks oli see piirkond lõhestunud klannide ja mitmesuguste ususektide rivaalitsemise tõttu, mis tihtipeale kasvas üle vägivallaks. Kolmandaks kubises see piirkond röövlitest ja kurjategijatest. Ühiskonnaklasside sulandumist takistavad tõkked, polügaamia ja vastsündinud tütarlaste tapmine tõid kaasa hulga vaeseid, üksikuid ja loomulikust ühiskonnaelust võõrandunud noori mehi. Nende paljude jaoks olid suurustlev kuritegelik ja röövellik elu lausa vastupandamatult külgetõmbav.

Need faktorid, mis seda püsivat vägivalda Põhja-Hiinas toetasid, tugevnesid veelgi terve 19. sajandi vältel. Korrumpeerunud ja allakäiv Qingi dünastia osutus võimetuks tagama ühiskonnas vähestki stabiilsust. Ülestõusude ja rahutuste lained aina kasvasid (näiteks Taipingide ülestõus 1850-1864). Märkimata ei saa jätta ka uute barbarihordide saabumist Venemaalt, Jaapanist ja läänest. Ainult ettevaatamatu reisija võis sel ajal Põhja-Hiinas ette võtta teekonna ilma relvastatud eskordita, äärmisel juhul vaid oma mõõgaga, mida pidi muidugi hästi käsitseda oskama.

Yang Lu-chan

Sellise ühiskondliku kriisi ajal rändas Yang Lu-chan (1799-1872) Hebei provintsi Yungnien maakonnast (üle 400 kilomeetri) Cheni külla, et õppida Cheni meistrite tunnustatud kunsti. Yang Lu-chan sai moodsa taijiquan’i arenemisel keskseks kujuks. Ta alustas Chen-stiili pehmendamist, mis lõpptulemusena viiski välja taijiquan’i tervisliku ja sõjalise aspekti võrdsustamisele. Ilma Yang Lu-chanita ei oleks taijiquan tõenäoliselt saanud tuntuks Cheni klannist väljaspool. Miljonid inimesed tänapäeval, kes saavad kasu taijiquan’i praktiseerimisest, peaksid tänama Yang Lu-chani selle eest, et ta algatas selle kunsti laiaulatusliku levimise.

Yang Luchan (1799-1872)

Usaldusväärne informatsioon Yang Lu-chanist on kasin, ehkki ta elas lääne inimeste poolt uusajaks peetaval ajalooperioodil. Palju enam on teada tema kaasaegsetest ja samaväärse ajaloolise tähtsusega läänemaailma ajaloofiguuridest. Hiinlaste hoiakud ajaloo suhtes erinesid oluliselt Lääne omadest kuni 20. sajandini. Kahe olulise punktina tuleb silmas pidada järgmist. Esiteks: Yangi elupäevade Hiina ajalugu kirjutati ja koostati kirjutada oskava eliidi poolt ja selle eliidi kohta. Hoolimata mõningatest siiani püsivatest küsimustest Yangi ühiskondliku seisuse üle on nüüdseks selge, et Yang oli talupoeglikku päritolu ja seetõttu ei peetud teda ka ajaloolise uurimuse vääriliseks isikuks. Vaatamata oma suurtele saavutustele peeti Yangi aadelkonna poolt tema sünnipärase seisuse tõttu alati põlatud palgasulaseks ja jäeti seetõttu välja austustvääriva kirjutatud ajaloo haardeulatusest. Nõnda pärinebki meie informatsioon Yang Lu-chanist enamjaolt suulisest pärimusest või Yangi perekonna taijiquan’i jüngrite poolt edastatud ajaloolistest ülestähendustest.

See toob meid teise eristava jooneni hiinlaste lähenemise juures ajaloole: selliste pool-ajalooliste ülestähenduste puhul kalduvad faktid ja müüdid segunema eristamatutes vahekordades. Mida suuremad on tegelikud saavutused ja mida kaugemal ajas ajalooliselt vaadeldav figuur asub, seda suurem on müüdi osakaal. Näiteks omistatakse taijiquan’i legendaarsele loojale Zhang San-fengile 19. sajandi kirjutistes järgmiseid omadusi: ta olevat olnud seitse jalga pikk ning võimeline läbima üle tuhande kilomeetri päevas – vägitükk, mille sooritamiseks, kui see tõesti tõele peaks vastama, peaks 24 tunni vältel säilitama ratsahobuse täiskiirust, ilma vahepealse puhkuseta! Isegi nõnda hiljutises allikas nagu Yang Cheng-fu 1934. aasta treeningu käsikirjas “Taiji quan’i täielikud põhimõtted ja rakendused” sisaldub kirjeldusi sellistest “ajaloolistest” vahejuhtumitest, mis on üsna kahtlase väärtusega või ilmselgelt valed. Näiteks dialoog autori ja tema vanaisa Yang Lu-chani vahel, kes aga suri rohkem kui kümme aastat enne Yang Cheng-fu sündimist. Taolised väljamõeldised ei peegelda mitte lugeja eksitamise kavatsust, vaid pigem kultuurilist hoiakut, mis austab vanemaid ning rõhutab ajatust ja põhimõtete kehtivust kirjapandud faktide üle.

Nii on ülestähendused Yang Lu-chani elust ja iseäranis tema Cheni külas veedetud aastatest mitteametlikud ja puudulikud ning kipuvad olema müütilised. Teatud punktides on ülestähenduste erinevus nõnda suur, et usaldusväärse pildi saamine nende üksikasjade põhjal Yang Lu-chani õpipoisi ajast Cheni meistrite juhendamise all osutub võimatuks. Kõige usaldusväärsemate ülestähenduste põhjal läks Yang Cheni külla noore mehena ning jäi sinna rohkem kui kümneks, tõenäoliselt kahekümneks aastaks. Mõnede arvamuste kohaselt saabus ta Cheni külla juba lapsena. Ühe teise põhjal arvatakse, et Yang osteti Cheni klanni poolt pärisorjusesse, ehkki mõningad märkmed rõhutavad, et ta otsis Chenid üles enda vabal tahtel. Enamik arvamusi nõustub sellega, et ta lahkus Chenide juurest nendega heas läbisaamises olles, kuid isegi selles väidavad teised allikad vastu, toonitades, et ta hoopis varastas Chenide saladused. Üks teine peamine vasturääkivus puudutab seda, kas Yang õppis Cheni perekonna kunsti peamiselt luurates ja üksinda harjutades ning võeti meister Chen Chang Hsingi õpilaseks alles pärast vahvuse ülesnäitamist Cheni vanemate õpilastega võideldes või võeti ta õpilaseks alles pärast aastatepikkust Cheni klanni usaldusväärset teenimist ning ta õppis seda kunsti tavapärasel viisil õpetajalt õpilasele. Mõnede arvamuste kohaselt tutvustas Yang ennast kurt-tumma kerjusena, et nõndaviisi Cheni klanni siseringi pääseda.

Nendest erinevustest kerkivad aga esile kaks tüüpilist elementi. Esiteks see, et Yangil tuli kogeda Cheni meistrite juhatuse saamiseks suuri raskusi ning vajadus viibida Cheni külas niipalju aastaid, et saada omaenese stiili väljatöötamiseks piisavalt õpetust. Kui võtta arvesse selle ajajärgu konteksti, siis ei olegi see nõnda üllatav. Chenidel oli tõenäoliselt oma võitlusstiil, mis töötas; see oli laialt tuntud ja tunnustatud, kuni selle määrani, et Yang Lu-chani sarnased võitluskunstide entusiastid kaugetest piirkondadest olid selle õppimiseks nõus läbima pikki vahemaid. Arvestades kõrgetasemeliste võitlussüsteemide praktilist väärtust nendel koledatel aegadel, võib mõista Chenide vastumeelsust oma kunsti saladuste levitamise suhtes väljapoole oma klanni. Seetõttu võime mõista, miks Yangi-sugune võõras pidi Cheni klannile kaheldamatult üles näitama erakordset kannatlikkust, oskusi ja pühendumust, et hellitada mingitki lootust pälvida kõrgetasemelist juhendamist. See kõik nõudis loomulikult aega.

Teine tüüpiline element, millega nõustuvad kõik varieeruvate arvamuste esindajad, on põhjus, miks Yang Lu-chan Cheni külas viibis – Yang oli seal selleks, et õppida võitlema. Samas kui võitluskunstid, mis väidavad oma sugulust kaasaegse taijiquan’iga, võivad sisaldada teatud määral nüüdisaegsete praktikute poolt rõhutatud vaimseid, meditatiivseid ja meditsiinilisi elemente, oli Cheni perekonna kunst määratud eelkõige praktiliseks võitluskunstiks ja just see Yangi köitiski. Tegelikult jäigi taijiquan’is Yang Lu-chani ja ka tema mõlema poja Yang Qianhe (Chien Ho) ja Yang Panhe (Pan Ho) eluajal rõhuasetus võitluslikule poolele. Need varajased meistrid ei jätnud kõrvale ka taijiquan’i tervislikku poolt, kuid asjaolud ei lubanud neil kohandada passiivset hoiakut selle kunsti võitluslike rakenduste arendamisel, nii nagu see domineerib paljude tänapäevaste entusiastide seas.

Guangpingi linn, kus Yangi perekond elas, oli Taiping ja Nien ülestõusude ajal lahinguväljaks.

Pärast naasmist Yungnieni muutuvad faktid Yang Lu-chani kohta selgemaks. Üks Yangi esimesi õpilasi ja tema varajane eestkostja oli Wu Yu-xiang (Wu Yu Hsiang 1812-1880), kohalik aadlik ja tubli võitluskunstnik. Wu ja tema venna Ru-ging (Ju Ching) kaudu tutvustati Yangi mõjuvõimsatele võitluskunstide patroonidele mandžu aadlike hulgas Pekingis. Lõpptulemusena sai temast paljude aadlike isiklik võitluskunstide instruktor ning impeeriumi sõdurite treener mitmesugustes sõjanduslikes akadeemiates ja institutsioonides.

Pekingis viibimise ajal omandas Yang tõenäoliselt oma aja parima võitluskunsti meistri reputatsiooni, teenides sellega hüüdnime “Ületamatu Yang”. Kuigi kirjeldused Yangi vägitegudest tema keskeas ja hilisemate aastate jooksul on jätkuvalt üsnagi ilustatud, ei ole meil konkreetset põhjust kahelda põhimõttelises joones, mida kõik jagavad: pärast naasmist Cheni külast, kohtas Yang lõputul hulgal väljakutseid tunnustatud võitluskunstimeistritelt, kes soovisid kummutada tema kõrget reputatsiooni, kuid ta ei kaotanud ainsalgi korral. Kuigi kõigil võitluskunstistiilidel on omad müüdid kõiki väljakutsujaid võitnud ületamatust esivanemast, on siiski huvitav, et mitte ükski kõrge profiiliga võitluskunstistiil ei väida oma esivanemat võitnud olevat Yang Lu-chani. Alates treeningpäevadest Cheni külas, võis Yang Lu-chan elada ja surragi kordagi sõjalises kontekstis kaotust maitsmata.

Teine põlvkond: Yang Qian-he ja Yang Pan-he

Yang Lu-chani Cheni külast tagasipöördumisele järgnevatel aastatel arenes taijiquan lahknevaid teid pidi. Yangi õpilane ja patroon Wu Yu-xiang (tema huvi üha kasvas Yangi poolt antud juhiste ja eeskuju põhjal), läks edasi treenima otse Cheni meistri Chen Qing-pingi käe alla ning arendas edasi vormi, kuni see muutus Yangi omast niivõrd erinevaks, et seda sai klassifitseerida omaette stiilina. Wu oli see, kes hiljem “avastas” (kuid väga tõenäoliselt ise hoopis lõi) taijiquan’i legendaarsetele kujudele Zhang San-fengile ja Wang Zang-yele omistatud taijiquan’i klassikaliste tekstide tuumiku. Wu stiili tuntakse tänapäeval üldjuhul Hao stiili nime all, eristamaks seda enamtuntud “uuest” Wu stiilist, mille lõi palju hilisemal ajal Wu Qian-guan (1870-1942), kes õppis seda kunsti Yangi vanemalt pojalt Pan-helt. Üks teine veelgi hilisem taijiquan’i tuletis on Sun Lu-tangi (1861-1932) loodud Suni stiil. Ka see pärimusliin ulatub Wu Yu-xiangi ja tema õpilaste kaudu kaudselt tagasi Yang Lu-chanini. Nõnda sisaldavad/säilitavad kõik peamised olemasolevad stiilid eneses Cheni stiili ja põlvnevad teatavat teed kaudu Yang Lu-chanist.

Boxer Poster. Teise põlvkonna õpetaja Yang Qianhe ja tema poeg Yang Chengfu elasid läbi Boxeri ülestõusu 1900.

Yang Lu-chanil oli kaks poega, kes pärast oma isa surma taijiquan’i võitluslikku traditsiooni edasi kandsid. Mõlemad olid väga varasest noorusest saadik oma isa käe all allutatud äärmiselt rangele treeningule ja jätkasid treeningut, et saavutada oskuste kõrgeimat taset. Mõlemad teenisid oma elatist Qing dünastia tsiviil- ja sõjaväe eliidi sõjakunstide juhendajatena. Nende iseloomud olid aga täiesti erinevad. Yang Pan-he (1837-1892), kes päris oma isa hüüdnime Ületamatu Yang, oli tuntud oma brutaalsuselt ühtmoodi nii õpilaste kui vastasega käitudes. Tal ei olnud sestap ka palju järgijaid – ehkki üks tema piiratud õpilaste ringist hõivas taijiquan’i ajaloolises arengus olulise koha: Quan Yu (1824-1902), “uue” Wu stiili rajaja Wu Qian-quani isa ja õpetaja. Pan-he enda poeg ei astunud oma isa jälgedesse ega jäänud tegelema võitluskunstidega. Pan-he enda stiil on jäänudki spekulatsioonide objektiks. Kontrastiks Pan-hele oli Yangi noorem poeg Qian-he (1839-1917) sõbralik ja populaarne õpetaja, kes tõmbas ligi palju õpilasi, kusjuures suur hulk neist saavutas kõrge taseme. Yang Qianhe oli seetõttu peamiseks kanaliks, mille kaudu Yang Lu-chani kunst järeltulevatele põlvedele edastati.

Kolmas põlvkond: Yang Cheng-fu

Yang Qian-hel oli kaks poega, Shou-he (Shou Hou 1862-1930) ja Cheng-fu (1883-1936). Mõlemad tõusid sõjakunsti meisterlikkuse väärikaimatele tippudele. Neist kahest oli Cheng-ful selle kunsti arenemisel suurem roll. Sarnaselt oma onule Pan-hele oli ka Yang Shou-he tuntud oma jämeda käitumise poolest, millest tulenes ka tema piiratus õpetajana ning kokkuvõtteks kahandas tema mõju kunsti arenemisele. Cheng-fu, kes oli aga pärinud oma isa leebe hoiaku, tõmbas ligi palju õpilasi ning sai taijiquan’i ajaloos telgkujuks.

Kuigi Yang Cheng-fu elas 20. sajandi esimesel poolel, jääb ta ikkagi üleelusuuruseks figuuriks igas mõttes. Üldtuntud oma pummeldamiste ja kogukusega, õppis Cheng-fu taijiquan’i küllaltki vähese huviga, kuni märkas, et ta isa vananeb. See äratas temas vastutustunde perekonna võitluskunsti säilitamise ja edasiarendamise suhtes. Kohustanud ennast meisterlikkuse saavutamisele, arenes Cheng-fu tõeliselt kiiresti ja jõudis oskuste tasemelt sellisele kõrgusele, et hoolimata puudujääkidest tema välises meeldivuses, sai temast oma põlvkonna tõendatult kõige arvestatavam ja tagaotsitavam võitluskunstide meister.

Kui 1950. aastatel Hiina Rahvavabariigi Kehakultuuri ja Spordikomitee otsustas võitluskunstide kõiksuguste vohavate vormide ja stiilide hulgas mingisugusegi korra loomiseks hakata edendama standartiseeritud taijiquani’i vormi, valiti selleks just Yang Cheng-fu vorm.

Cheng-fu mõjul hakati taijiquan’is rõhutama selle kunsti tervislikku aspekti. Samas kui tema venna, isa, onu ja vanaisa stiilides säilis Chen poksist pärinevaid jäikade stiilide elemente, oli Cheng-fu stiil märkimisväärne oma välise pehmuse ja lõdvestatud asendite poolest. See pehmus osutus küllaltki petlikuks nende väljakutsujate jaoks, kellega Cheng-ful tuli vahetpidamata näiva kergusega ja ilmselt ka mitte eriti vastumeelselt jõudu katsuda. Cheng-fu stiilist tuleneb seegi, et taijiquan’i hakati kirjeldama kui “vati sisse peidetud terast” või “vati sisse mässitud kuuli”. Nõnda oli Cheng-fu, jätkates samal ajal taijiquan’i õpetamist võitluskunstina, Yangi stiili meistritest esimene, kes selgelt ja üksikasjalikult rõhutas selle võitluskunsti tervislikul poolel tugevasti välja joonistuvat pehmust ja lõdvestatust.

Seda rõhuasetuse nihkumist võib vähemalt osaliselt seletada nende tingimustega, milles Cheng-ful tuli õpetada. Ta ei olnud võitluskunstide imelaps ja suri 53 aastaselt – tõenäoliselt jäi taijiquan’st tulenev tervistav efekt napiks, korvamaks elu lõpuosas nooruspäevade priiskava eluviisi mõjusid. Cheng-fu õpetajakarjäär jäi lühikeseks ja piirdus seetõttu vaid paarikümne aastaga. Cheng-fu suri 1936. aastal.

Boxer 1900. aasta ülestõusu ajal Pekingis.

19. sajandi kaos ja vägivald Hiinas ei olnud Yang Cheng-fu päevadeks raugenud, olukord ei olnud muutunud sugugi paremaks. Sellegipoolest olid käsitsivõitluse kunstid muutunud väga ebapraktilisteks enesekaitse meetoditeks. Mitmesugused tulirelvad ja läänest pärit sõjatehnika olid saanud Hiinas tavapäraseks ning vägivald hakkas kujunema üha laiaulatuslikumateks konfliktideks. Varasema väikese ulatusega klannivaenu ja röövimiste asemel kujunesid konfliktid nüüd rahvuslikul või ideoloogilisel pinnal. Või nagu Douglas Wile oma teose “Hilise Qing dünastia kadunud T´ai Chi klassikud” esimeses ülevaatlikus peatükis väidab, hakkasid Hiina võitluskunstid 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses omandama üha enam oma kaasaegset iseloomu enesedistsipliini arendamise, tervise ja isiksuse tugevdamise vahenditena ning minetasid oma olemuse pelgalt praktiliste võitlusoskuste kogumina. See ei tähenda, nagu oleks piir võitluskunstide ja sõjanduse vahel olnud väga range või nagu Wile märgib: “Võitluskunstioskusi hindas sõjanduslik eliit edasi kuni kaasaegse sõjandustehnoloogia ajastuni välja, kuid pigem omaenda üleoleku, kompetentsuse ning lihtsõduritele vastanduva distsipliini demonstreerimiseks, kui mingite tehnikate õppimiseks, mida praktiseerijad tavapäraselt võitluses kasutada lootsid.

Taiji quan jõuab Ameerikasse: Zheng Man-qing

Yang Cheng-fu vanemate õpilaste nimekiri on kui 20. sajandi alguse ja keskpaiga Yangi stiili prominentsete meistrite loetelu. Selles eliitrühmas kerkib esile Zheng Man-qing (Cheng Man Ching). Zhengi kõrge reputatsioon toetub mitmele alusele, üks neist on tema võitluslike oskuste kõrge tase. Sellegipoolest mäletatakse Zhengi isiksusena, kelle praktika, õpetused ja kirjutised viisid taijiquan’i nii tervislike kui võitluslike aspektide kõrgeimal tasemel sulandumiseni. Zheng oli väidetavalt esimene meister, kes hakkas kõige otsesemalt ja kõige selgemini ühendama Hiina filosoofia, meditsiini, vaimse distsipliini ning metafüüsika põhielemente taijiquan’i kui võitluskunsti praktikaga. Kuigi see süntees tagas Zhengi enda võitlusliku vapruse, põhineb ta edu taolise sulandumise saavutamisel hoopiski sellel, et tänapäeval kaldutakse taijiquan’i võitluslikku külge hooletusse või tahaplaanile jätma.

Zheng oli ka see mees, kes tõi taijiquan’i Ameerikasse. 1965. a avas Zheng New Yorkis poe, õpetades samal ajal tillukeses hiinalinna koolis oma esimesi õpilasi. Zhengil oli selleks ajaks välja õpetatud juba terve põlvkond Taiwani parimaid taijiquan’i praktiseerijaid, kaasa arvatud kolm hästi tuntud meistrit, kes hiljem oma õpetajale ka uude maailma järgnesid: Ben Lo, T.T. Liang ja William Chen. Ka oma esimesi Ameerika õpilasi oli Zheng õpetanud enne New Yorki ümberasumist. Robert Smith saabus Taiwanile 1959. aastal ning elas seal mitmesuguseid hiina võitluskunste otsides ja õppides kolm aastat. Smith pidas Zhengi taijiquan’i kõige peenemalt arenenumaks nende tosina stiili seas, mida talle tutvustati. Zheng suri 1975. aastal. Selleks ajaks oli ta oma New Yorki koolis välja treeninud esimese põlvkonna Ameerika taijiquan’i praktiseerijaid, kellest paljud jätkavad Zhengi kunsti levitamist ja õpetamist tänapäevani. Kui teised taijiquan’i stiilid on Ühendriikidesse hakanud jõudma alles viimastel aastatel, jääb Yangi stiil ikkagi kõige laialdasemalt praktiseeritavaks variandiks ning Zheng Man-qingi vorm püsib Yangi stiili vormidest kõige tuntumana. Peaaegu kõik Yang-stiili praktiseerijad Ühendriikides (nagu ka paljud teiste stiilide praktikud) on olnud kas otseselt või kaudselt mõjutatud Zheng Man-qingi ideedest ja eeskujust. Zhengi mõju taijiquan’ile Ameerikas on raske üle hinnata.

Järelsõna. Võitluslik ja tervislik *

(* hiina kultuuritraditsiooni mõistet wen – wu saab tõlgendada ka kui kunsti (kirjandust) ja sõjandust; riigivalitsemist ja sõjapidamist või tsiviil/kodaniku poolust vastandatuna sõjaväeteenistusele.)

Mõned silmapaistvad Zheng Man-qingi järgijad Ühendriikides on hoolikat jätkanud taijiquan’i võitluslike ja tervislike aspektide tasakaalustamist. Selle grupi eesotsas on New Yorkis õpetav William Chen, 1958. aasta wushu vabavõitluse tsempion oma kodumaal Taiwanis. Teine, väidetavalt suurem grupp Ameerika taiji-õpetajaid on eelistanud rõhutada üksnes selle võitluskunsti tervislikku aspekti. Mõningail juhtudel ei juhatatagi õpilasi fikseeritud sammudega tõukavate käte harjutustest kaugemale või jäädakse stiliseeritud tõukavate käte mehhaanilise õpetamise juurde. (Fikseeritud sammudega tõukavate käte harjutamine on küll praktiliste enesekaitseoskuste arendamise asendamatu osa, kuid jääb siiski ebapiisavaks nende oskuste täielikuks väljaarendamiseks. Seda tuleb täiendada liikuvate sammudega tõukavate käte harjutuste (da lu) rakenduste ning ideaaljuhul ka vabavõitluse harjutustega.) Veelgi üllatavam on see, et paljud tänapäeva taijiquan’i õpetajad väldivad üldse paarisharjutusi, keskendudes üksnes vormi õpetamisele ja üksinda sooritatavatele harjutustele.

Zheng Man-qing jättis, kas siis taotluslikult või mitte, ukse valla võimalusele jagada erineval määral tähelepanu sellele või teisele võitluskunsti küljele. Ajal, kui ta ise omaenese elus ja praktikas elutargalt võitluslikku ja tervislikku poolt tasakaalustas, kaldusid Zhengi kirjutised tihti rõhutama taijiquan’i vaimset, meditatiivset ja meditsiinilist poolt (ehkki võitluslik aspekt tema töödes iialgi ei puudunud). Edaspidi New Yorkis õpetades kohandas Zheng oma õpilastega töötades võitlusoskuste arendamise suhtes hoopis passiivsema hoiaku. Sellest on järeldatud, nagu oleksid võitluslikud oskused taijiquan’is välja arendatavad n.ö. osmoosi (sisseimendumise) teel – pika aja jooksul hoolikalt sooritatud vorm ja tõukavate käte harjutamine sisendavadki need oskused vähehaaval ja alateadlikult praktiseerija meelde ja kehasse. Jääb selgusetuks, kas see taijiquan’i võitlusliku poole vähene esiletõstmine väljendas nihet Zhengi enese hilisema eluperioodi elufilosoofias või tuli ta lihtsalt suuremeelsusest vastu oma Ameerika õpilaste ootustele (enamik neist olid 1960. aastate New Yorki subkultuurist pärit nooremapoolsed inimesed, kellest paljud olid end sidunud vägivallatuse ideoloogiaga). Sellest ka Zhengi õpetuse ning paljude tema jüngrite ja järgijate ilmne kvaliteedimärk.

Lahtiseks jääb küsimus, kas selline passiivne lähenemine ka pärast pikka ja intensiivset praktiseerimisperioodi aitab ikkagi arendada tõhusaid võitluslikke oskusi. On ilmselge, et taoline lähenemisviis on nende oskuste arendamisel äärmiselt ebatõhus – juhul muidugi kui need oskused on praktiseerija üheks eesmärgiks. Liiatigi ei arendanud Zheng ise oma lihvitud võitlusoskusi sellist kummalist kaudset rada pidi. Hoolimata Yang Cheng-fu taotlusest ühendada taijiquan’i õpetusega ka tervislik pool, oli ta ikkagi ühetähenduslikult võitluskunstide õpetaja. Zhengi ennastki lõi ta õpetaja rohkem kui kord teadvusetuks.

Kas sellisest taijiquan’i võitlusliku külje tahaplaanile jätmisest tõuseb ka mingit kahju? Kindlasti oleks võitluskunstnikest lihtsalt kitsi jätta oma kunst levitamata nende hulgas, kes ei taotlegi võitluslikku vilumust. Tõepoolest, paljud tänapäevased taijiquan’i praktiseerijad, kaasa arvatud mõned väga tõsised tegelejad, ei ole lihtsalt huvitatud selle kunsti võitluslikest külgedest ega oleks selle kunsti ligi ka ilmselt sattunud, kui nad esmalt oleksid teadnud just võitlusliku poole kesksest kohast taijiquan’i ajaloos. Arvestades taijiquan’i suurt kasutegurit tervise säilitamisel ja lõdvestumisel, on kindlasti parem, kui sellistele inimestele pakutakse võimalust õppida taijiquan’i pelgalt tervislikku versioooni.

Sellegipoolest peaksid need õpilased, kes tegelevad taijiquan’iga vaid tervise pärast, olema vähemalt teadlikud sellest, et nad õpivad selle kunsti kärbitud varianti ning neil võiks olla vähemalt võimalus omandada ka võitluslikke aspekte. Kasvavad oskused ja huvi pööravad ehk lõpptulemusena nende tähelepanu ka selles suunas. Õpetajad, kes oma õpilastele seda võimalust ei teadvusta, teevad sellega neile karuteene. Veelgi enam, inimestele, kes on huvitatud võitluskunstidest, pakub taijiquan’i stiili, mis on väidetavalt ainulaadne selles mõttes, et arendab otseselt tervist, oskust lõdvestuda ja vaimset sisekaemust üheskoos võitluslike oskustega. On äärmiselt kahju, kui sellistel inimestel puudub võimalus õppida taijiquan’i selle arusaadavamas ja traditsioonilisemas variandis. Taijiquan’i seostamatus võitlusliku poolega on Ühendriikides viinud selleni, et tänapäeval, mil paljud inimesed otsivad võimalust võitluskunste õppida, ei võeta taiji’d ühe võimaliku variandina enam üldse arvessegi. Samas, nii ajaloolisest perspektiivist vaadatuna kui ka inimeste seisukohalt, kes kaotavad võimaluse õppida võitluskunsti, mis kuulub Hiina kultuuri suurimate saavutuste hulka, on seesugune olukord tõepoolest ülimalt irooniline.

(* hiina kultuuritraditsiooni mõistet wen – wu saab tõlgendada ka kui kunsti (kirjandust) ja sõjandust; riigivalitsemist ja sõjapidamist või tsiviil/kodaniku poolust vastandatuna sõjaväeteenistusele. Siinses tekstis on see aga selguse mõttes tõlgitud üheselt tervislikuks ja võitluslikuks. Öeldud on et tsiviil/ tervislik poolus on olemuslik ning sõjaline/võitluslik poolus on selle funktsioon/toime. Üksik parras ei suuda kanda laeva ega üksik käsi tekitada käteplaksu. Tsiviil/tervislik pool on asjade sisemine põhimõte ning võitluslik pool on selle väline tehnika. – Tõlk. )

Taijiquan, t’ai chi ch’uan või Tai chi, milles on vahe?

Vahe on ainult kirjapildis. Hiina hieroglüüfide kirjutamiseks ladina tähestikus on loodud kaks suuremat süsteemi. Vanem neist süsteemidest (Wade-Giles) kirjutab kolm algset hieroglüüfi nagu T’ai Chi Ch’uan. Sellest kirjaviisist on tihti rõhumärgid ära jäetud, mis käsivad näiteks “T”-d lugeda kui t ja mitte d. Tänapäevasem süsteem (Pinyin) kirjutab neid kui taijiquan. Sellel kirjaviisil on eelis vanema kirjaviisi ees, kuna ta ei aja segamini silpe qi (energia) ja ji (sõnas taiji). Wade-Giles süsteemis märgitakse neid aga väga sarnaselt (ch’i ja chi) ning aetakse tihti lihtsalt rõhumärgi ärajätmisega segamini.

Pinyin süsteem on rahvusvaheliselt aktsepteeritud süsteem juba aastakümneid ning rahvusvaheliste organisatsioonide ja raamatukogude standard. Lühendatud kirjaviis Tai chi on natuke eksiteele viiv, kuna ta viitab vaid hiinakeelsele yinyang sümbolile. Sõnas taijiquan olev quan tähendab aga otseselt võitluskunsti rusikat. Taijiquan tähendab seega kunsti, mis põhineb yin ja yang vaheldumise ideel, nagu näiteks järeleandmine ja jõu vabastamine.

Küsimused ja vastused taiji quan’i ja nei gong’i kohta

“Taiji quan on hiina iidne sisemine võitluskunst, mis korrpärase ja korrektse harjutamise korral vähendab stressi, parandab füüsilist vormi, kontsentratsiooni ja üldist heaolu”. Nõnda väidab “Great River Taoist Center” (GRTC) kodulehekülg (http/www.grtc.org).

Scott Rodell on viimased üheksa aastat regulaarselt käinud Eestis taiji’d õpetamas. Tema kool GRTC tegutseb Washingtonis juba üle 15 aasta. Scott õpetab Eestis Yangjia michuan’i e. Yang perekonna varjatud stiili ning taoistlikku nei gong’ meditatsiooni. Tema õpetajaks on Hebei provintsist pärit, kuid hetkel Taiwanis elav meister Wang Yen-nien, kes on Ülemaailmse Yangija Michuan’i Liidu president ja ühtlasi vanim michuan’i traditsiooni kandja.

Suurem osa järgnevast kirjutisest on Scott Rodelli loal tõlgitud tema 1991. aasta jaanuaris ajakirjale “Well-Being” antud intervjuust (autor Howard D. Parks). (*) tähistusega lõigud küsitles tõlkija juurde 2000. aasta jaanuaris Washingtonis.

Renata Soukand (RS)*: Kõigepealt, mis on taiji?

Narva 1991
Narva 1991, Õpetaja Scott M. Rodell õpetab taijiquani

Taiji on huvitav kunst, sest see on kasulik mitmest seisukohast. Esmajärguliselt on see sõjakunst. Taiji on loodud kasutamiseks võitlussituatsioonides. Kuid põhinemine sisemisel osal (töötatakse oma qi arendamise kallal, harjutused on väga meditatiivsed) lisab sellele palju võimalikke kasutusalasid. Lihtsaim viis vastata sellele küsimusele oleks öelda, et taiji on tööriist. Näiteks, me võime küsida, milleks on haamer: seda saab kasutada hävitusriistana aga selle abil võib ka ehitada üles maja.

RS*: Küsin nüüd kohe vahele, mis on qi?

Ma ei arva, et keegi oskab täpselt öelda, mis on qi. Neist eksperimentidest, mida on viimaste aastate jooksul tehtud, järeldatakse, et see on mingi elektromagnetenergia liik. See käitub ja liigub nagu staatiline elekter. Enamus uuringuid on tehtud Hiinas, osa Euroopas, eriti Prantsusmaal. Aastaid tagasi tehti uurimus, kus radioaktiivne isotoop oli süstitud ühte punkti ja jälgides selle liikumist selgus, et see liigub täpselt meridiaani pidi. See on huvitav, kuna kui lahata inimkeha, siis ei ole võimalik neid kanaleid või meridiaane avastada, kuid mingil põhjusel see isotoop liikus just mööda meridiaani. Kuid olulisem kui mis see on, on see, et igaüks, kes saavutab teatud oskusi oma qi kasutamisel täheldab samu asju. Oma taoistlikele õpilastele ma ei räägi kunagi sellest, mida nad hakkavad tundma, sest ma ei taha, et nad hakkaksid seda ette kujutama. Ma lihtsalt seletan neile, kuidas seda teha. Küsimuste korral ma vastan, kuid jätan nad üksinda harjutama. Nad peavad päevikut ja iga inimene, kes on tunnetanud qi’d kannab ette sarnaseid asju. Minu jaoks on see väga jõuline asi, nagu pimetest: ilma mingi ootuseta, nad kõik kogevad samu asju. Samuti, kui ma teen oma õpilastega asju, mida minu õpetaja Wang Yen-nien omal ajal mulle tegi ja küsin nende käest, mida nad tundsid, siis selgub, et nende kogemused on väga sarnased minu omadele. Ja pean tunnistama, et minu lühikese (alates aastast ’86) taoistliku praktika jooksul on tulemus alati sama. Fakt, et qi on tõeline ja tajutav ning kasutatav igapäevaelus, on olulisem minu jaoks, kui teadmine, mis asi see on.

RS*: Miks alustasid taiji õpinguid ja miks teed seda praegu?

Taiji mõõgavorm. Tallinn 2008
Taiji mõõgavorm. Tallinn 2008

Tegelesin erinevate võitluskunstidega pikka aega, alates üheksandast eluaastast. Vahetult enne seda, kui alustasin taiji’ga, käisin maadlemas. Mul läks selles päris hästi – olin esineljandikus keskkooli maadlejate hulgas. Kuid tehes välist kunsti, mis arendab lihaseid jms, saavutasin mingil hetkel oma füüsiliste võimete piiri ja ei suutnud tulemusi enam parandada. Kolledzisse minnes sain aru, et mu maadluskarjäär on läbi. See mind eriti ei kurvastanud, kuna olin pikka aega tugevasti treeninud ja väike puhkus kulus ära. Kuid mingi aja pärast tundsin, et millestki jääb puudu. Ma ei saanud täpselt aru mis see on. Lapsena tegelesin judo ja karate’ga, vibulaskmise ja vehklemisega. Tahtsin proovida midagi erinevat. Üks sõber rääkis mulle taiji’st. Mõtlesin, et kõlab huvitavalt: proovisin, hakkas meeldima. Olin hämmastunud kuidas see töötab. Lõpuks jäingi taiji juurde pidama.

Ja miks ma jätkan praegu? Sellepärast, et mu oskused aina täiustuvad taiji’d tehes. See pakub mulle jätkuvalt huvi. Ma võin harjutada sama vormi (taiji’s õpitav harjutuste kompleks), mida tegin siis kui alustasin 20 aastat tagasi, kuna aga mu oskuste tase areneb, siis ka see, mida ma nüüd vormi tegemisest saan, muutub. Taiji’d on aga ka lihtsalt niisama mõnus teha. Igaühel on head, halvad ja keskmised päevad. Headel päevadel sa nagu läheksid taevasse, kui harjutad. Halbadel päevadel teeb harjutamine asjad tasasemaks, rahulikumaks, sa ei tunne end enam nii pettunult või tigedana; lepid olukorraga ja naudid elu.

RS*: Kuidas sattusid Eestisse õpetama?

Üheksa aastat tagasi koputasid mingid tundmatud tegelased minu Washingtoni maja uksele: pärisid jooga kooli järele. Vastasin, et joogat neile pakkuda ei ole, küll aga võivad nad tulla minu taiji kooli, mis tollal tähistas oma kuuendat aastapäeva. Tulidki järgmisel päeval ja selgus, et nad on Eestist, Narvast. Nii ma siis Eestisse sattusingi.

RS*: Miks tuled ikka ja jälle Eestisse tagasi?

Mitmel põhjusel. Esiteks, minu õpilased näivad olevat väga huvitatud taiji‘st ja on ausad oma treeningut tehes. Muidugi, mõned on tõsisemad, mõned mitte, nagu alati, kuid üldiselt võib näha, et kuigi viibin Eestis vaid vähest aega, jätkavad nad treeninguid omal käel. Paljud tulevad ja lähevad. Need, kes jäävad, näitavad, et nad tõesti oskavad tööd teha ja suudavad midagi saavutada – see on hea “materjal” millega töötada. See on nagu kunstnikuga: kui tal on paremad vahendid (värvid, pintslid), siis ta saavutab parema tulemuse. Ja kõige olulisem vahend on distsipliin, olulisem kui loomulikud oskused ja võimed.

Teiseks, Ameerikas enamus inimesi, kes väidavad et nad on õpetajad, ei ole isegi minu teise või kolmanda aasta õpilaste tasemel. Isegi need, kes tulevad Hiinast. Ameerikas avavad inimesed telefoniraamatu, loevad kuulutusi ja helistavad lähemal asuvasse kooli. Nad ei tea, mida sealt otsida. Eestis on olukord erinev. Siin ei ole väga palju koole. Seega on lootus seada latt kõrgele üles ja siis öelda, et see on, nagu tõeline taijiquan peab olema. Sellisel juhul saaksid edaspidi Eestis õpetada ainult väga kõrgel tasemel õpetajad. Inimese kollane nahavärv ei tähenda veel midagi. Hiinas õpivad paljud inimesed taiji’d keskkoolis, nagu meie õpime korv- või jalgpalli. See ei tähenda et oleme võimelised neid sporte ise õpetama. Pealegi ei ole taiji tase Hiinas praegu midagi kiita. Nad oskavad standardiseeritud taiji’d, mis on kohandatud näitamiseks, nagu iluuisutamine. See ei ole taiji.

RS*: Kuidas teha vahet tõelise ja esinemistaiji vahel?

Aastaid tagasi Robert Smith (Zheng Manqing’i õpilane) tavatses öelda, et kui taiji näeb hea välja, siis ta ilmselt seda ei ole. See tähendab, et tööd tehakse välise (näilise) külje kallal. Kui tõeline meister teeb taiji’d, siis see ei näi üldse ilus, see ei näe üldse mitte millegi moodi välja. Hiinlaste seas on tõeliselt solvav, kui keegi ütleb, et su taiji on ilus – see on nagu väljakutse. Öeldakse: “Need ainult kõik lilled, seal puudub kung fu” (ilus, kuid puuduvad oskused). Seda võib vaadata nii, et kui liigutused on liiga suured ja ilusad, ja kui kantakse ilusat eririietust – siis ollakse üleliia mures välise pärast, unustades sisemise. See on ilmselt kõige lihtsam viis eristamiseks.

Samuti, kui sul on mingeid teadmisi võitluskunstidest, siis sa peaksid vormi jälgides suutma näha, kas need vormiliigutused on kasutuskõlblikud või mitte. See on keel, mida see kunst kõneleb.

Inimesed peavad oskama mitte ainult rääkida põhimõtetest, vaid ka näitama neid oma kehaga. Pean ütlema, et mina ei ole veel meistri tasemel, kuid oskan teha asju, mida arvatakse ainult meistri pärusmaa olevat. Peale näitamist ma seletan kuidas oskusteni jõuda, nii et ei ole mingit segast juttu sellest, kuidas viis elementi on segatud kolme trigrammiga jne. See tuleneb lihtsalt sellest, kuidas arendada oma jõudu, kuidas kaitsta, juurduda. Kõike seda saab õppida samm-sammult. Kui keegi suuudab seletada selgelt ja konkreetselt, et on võimalik kergesti jälgida ja arendada neid oskusi enda jaoks, siis on tal enesel need oskused reaalselt olemas.

Howard D. Parks (HDP): Mida peaks algaja teadma, et oskaks valida õiget õpetajat? Kui tal on, kelle vahel valida.

Traditsiooniliselt peaks tõsine õpilane alustuseks õppima õpetaja juhendamise all kolm aastat. Selline lähenemine aitab kujundada tiheda seotuse õpetaja ja õpilase vahel. See on nagu vanema-lapse suhe. Esimestel aastatel nad vaatlevad, kas sellise läheduse tekkimine on üldse võimalik. Ameerikalik suhtumine on rohkem nagu sisseostude tegemine – me otsime paremat hinda või paremaks olemist millegi jaoks. Kuid taiji ja taoism pärinevad teisest kultuurist ja meie siin lihtsalt ei tunne hindamiskriteeriume. Ma arvan, et esimene asi algaja jaoks on minna kohale ja vaadata, kas nad tunnevad ennast selle õpetajaga mugavalt. Kõige olulisem ongi, kas sealne keskkond meeldib. Kui jah, siis tuleb kohe alustada õpingutega ja harjutada vähemalt aasta enne, kui midagi otsustada. Pealegi, kui algajal ei ole mingeid taiji kogemusi, kuidas saab ta otsustada õpetaja oskuste üle?

RS*: Kui kaua peab töötama meistri taseme saavutamiseks?

Arvan, et see on igaühe jaoks erinev. Kõik sõltub sellest, kuidas defineerida “meistrit”. Olen näinud inimesi, kes on kogenud tegijad ja neil on võib-olla palju jõudu, nende qi on tugev, kuid minu arvates nad ei ole meistrid, sest nad ei ole isiksusena muutunud. Olen näinud inimesi, kes on muutunud. Just see muutus on minu jaoks meistriks olemise näitaja. Mitte et ainult head võitluskunsti oskused on omandatud, vaid et selle praktika tagajärjel on muutunud kogu nende elu. Mõni päev sa võid tunda ennast meistrina, mõni päev mitte. Ma olen ise sellises seisus. Ühel päeval tundub, nagu võiksin käsitleda kõike emotsioonideta, miski ei häiri mind ja kõik on suurepärane. Teisel päeval lähen närvi, pahandan kõigiga ja olen depressioonis. Mõistan et kaotasin tasakaalu, tahan vana head rahutunnet tagasi. Taiji ongi sellepärast hea, et õpetab minnalaskmist, mille abil saab kogu sodi ära visata ja maha rahuneda.

RS*: Mida Sinu arvates võib taiji muuta algaja elus? Millega ta peab arvestama alustades taiji õpinguid?

Igaüks on erinev. Võtame jälle selle tööriista idee. Igaüks muutub erinevas suunas. Palju sõltub sellest, mida treeningutega taotletakse, mida ise soovitakse saavutada. Esiteks me muudame oma keha tugevaks ainuüksi õieti harjutades ja töötades oma qi kallal. Tehes püsivalt midagi nauditavat, õpitakse distsiplineeritust, kusjuures enamus inimesi ei ole väga distsiplineeritud. Enesevalitsuse taset veidi tõstes, saab seda edasi arendada ja kui muututakse tõeliselt distsiplineeritud isikuks, siis on kergem saavutada mida iganes. Isegi kui ei jõuta kuigi kaugele taiji‘s, õpitakse sellega püsivust. Mõistetakse, et on asju, mida ollakse võimeline saavutama lühikese ajaga ja on asju, mille omandamine võtab aastaid. Ja et olulisim asi on järjepidevus. Distsipliin aitab muuta kogu elu.

HDP: Mis siis, kui õpilane tahab veidi analüüsida või ta juhtub olema juba midagi teinud – milline peaks olema õppeprogramm pikemas perspektiivis?

Oluline on mõista, et taiji kujutab endast suurt süsteemi. See sisaldab endas:

  • baasharjutused hingamise ja painduvuse jaoks;
  • baasvorm, mida tehakse üksi;
  • tui shou ehk “tõukavad käed “- paigal või liikumisega.

Eriti oluline on kahe inimese koostöö (tui shou). Pole väga raske mõista taiji ideed, mis nõuab lõdvestumist ja sujuvust, kui harjutada soolo vormi. Iga suvaline rahulik liikumine, eriti looduses olles, maandab pingeid. Kuid tui shou õpetab rahulikuks jääma kontrolli all olevas võitlussituatsioonis. Seda kogemust võib üle kanda ükskõik millisesse olukorda elus.

Samuti on oluline, et programm sisaldaks relvaõpet – vähemalt mõõka. Harjutades aastaid, saavutatakse teatud tasakaal ja stabiilsus ning suurendatakse oma keha liikuvust. “Tõukavad käed” õpetavad rünnakut neutraliseerima ja tunnetama nii ennast kui ka vastaspoolt. Seeläbi leitakse oma kese, kuid nüüd peaks minema edasi. Kui hakatakse õppima mõõgavõitlust, siis ollakse järsku tagasi alguses – ollakse jälle algaja. Mõõgavorm on keerulisem, nõuab suuremat enesekontrolli. Käes on raske ese, mis viib pidevalt tasakaalust välja. See on järgmine samm oma oskuste arendamiseks.

Algupäraselt olid olemas ainult mõõga- ja kaikavormid, hiljem arendati juurde noa- ja odavormid. Väiksemagi võimaluse korral on parem õppida kõikide relvade käsitlemist. Igal relval on oma kasulik eripära.

HDP: Mis kasu on, enesekaitse seisukohalt lähtudes, mõõga või oda vormi õppimisest?

Esiteks, relvavorm nõuab suuremaid oskusi kui soolo vorm. Tegelikus võitluses pead sa liikuma kiiresti – sind tõmmatakse-tõugatakse ootamatult tasakaalust välja, pead hüppama, keerama ennast – relv õpetab seda tegema. Taiji’s ei kasutata lihasjõudu. Hiina keeles on kaks eri sõna väljendamaks jõudu. Esimene on “li” mis tähendab lihasjõudu – see on jõud, mida kasutab Shaolin ja karate – nõndanimetatud välised stiilid. “Li” on see, kui lükata või tõsta midagi kasutades käte lihaseid. Taiji’s on kasutusel teistsugune jõudu, mis kannab nime “jin“. Öeldakse, et “jin” tuleb kõõlustest, see on sitke ja elastne energia. Selles on õhku hüppamise vetruvust, see ei ole lükkamine. Kui hüpates püütaks oma keha õhku tõsta, siis lihtsalt ei saadaks sellega hakkama. Taijij‘s kasutatakse keha karate‘st erinevalt – hüpatakse üles ilma suure pingutuseta ja lõdvestunud lihastega. Taiji’s arendatakse lõdvestumist, liigutakse pehmusest tugevuse suunas. Rõhk on pehmusel, kõik muu tuleb hiljem.

Relvatrenn aitab arendada seda jin’i. Soolo vormis ei ole midagi, mida saaks tõugata. Kui tahetakse harjutada lööki koos jin’i vabastamisega – hiinlased ütlevad “fa jin” – siis ei saa lihtsalt visata ranne paljalt õhku, sest nii võib vigastada õlga või küünarnukki. Analoogiat võib leida korvpallimängijate randmesoojendusharjutustes. Nad paigutavad raskuse randmele, et see töötaks vastu nende käe jõule.

Taiji’s saadetakse oma energia välja läbi relva. Kui jälgida taiji rusikahoopi, siis võib täheldada, et see sarnaneb oda torkele. See on n.ö. taiji “jõuharjutus”. Oda on traditsiooniliseim tee oma keha tugevamaks muutmiseks. Tuntud valearusaam on, et taiji harjutamine ei suurenda kehajõudu. Igaüks, kes tõstab korraks oda – olgu ta kogenud taijitegija või mitte – tunneb peale mõne liigutuse tegemist käte värisemist. See tuleneb energia vabanemisest.

HDP: Kas “raskete” harjutuste tegemine – nagu tõstmine, jooksmine, aeroobika, kõik need, mis arendavad “li”d, ehk lihasjõudu – töötab vastu taiji treeningutele?

See ei ole hea kombinatsioon. Relvatreeninguga me ei püüa muuta oma keha tugevamaks ja jõulisemaks. Ma ei tohikski seda tegelikult nimetada jõutrenniks. Taiji’s püütakse muuta oma keha pehmeks, pingevabaks. See on taoistlik tee. Laozi küsib: “Kas sa suudad olla nagu laps?” Mõelda vaid, kui pehme on imiku keha, kuid kui tugev ta siiski on. Imiku tähelepanu ei ole keskendunud, sellepätast ei saa ta ka midagi erilist teha, isegi mitte püsti seista, olles niivõrd lõdvestunud. Kuid kui imik haarab sõrmest, siis võib alles imestada, kui tugevasti ta suudab sellest kinni hoida ja kui raske on tema haardest vabaneda. Aastatega muutub keha kangemaks ja kalgimaks. Mille üle kurdavad vanainimesed? Nad ei näe, sest nende silma võrkkest on muutunud jäigaks; nad kardavad kukkuda, sest nende liigesed ei paindu enam ja luud murduvad kergesti. Nad saavad vaevalt kõndida, sest nende jalad ja selg on kanged. Vananemine on jäigemaks muutumise protsess. Seega kõik, mis seda protsessi kiirendab: raskuste tõstmine, jooksmine jms, jäigestab lihaseid ja toob surma lähemale.

Samuti tasub meeles pidada, et meie keha koosneb põhiliselt veest. Vesi peab liikuma. Kui voltida kastmisvoolik kokku, siis vesi ei pääse läbi. Kui see on aga pehme ja vabalt langev, siis vesi voolab paremini. Mitte ainult kehavedelikud ei liigu paremini, vaid ka qi, meie sisemine kehaenergia. Tuleb keskenduda pehmusele, nõtkusele.

HDP: Nii et õpilased saavad kõik mida nad vajavad taiji’st?

Jah. Taoismi idee on hoida süda rahulikuna. Lääne ühiskonnas püütakse taiji’le lisada “aeroobikalikkust”, viies sellega südame löögisageduse kõrgeks. Kuid taiji ülesandeks on hoida keha ja südant tasakaalus. Ükskõik millist “sporti” me ka ei harrastaks, alati toimub mingi konkreetse kehaosa ülearendamine. Kuid vaadakem füüsiliselt tugevate inimeste (talupojad, lihttöölised) kehaehitust – nende rinnakorv püsib normaalmõõtudes, neil ei ole ülearenenud lihaseid. Mingi kindla kehaosa ülearendamine võib osutuda kahjulikuks ja pole lihtsalt vajalik.

HDP: Kui oluline on traditsioon, kuuluvus kindla perekonna stiili juurde?

Kui asi on tseremoniaalsuses, siis ei ole see üldse oluline. Kui aga tegu on tõeliste teadmistega, siis on see äärmiselt oluline. Õpetaja, kes tõeliselt armastab taiji’d, jääb ise ka alatiseks õpilaseks. Selline õpetaja saab anda oma õpilasele väga palju. Ideaalvariandis on seal kindel järjepidevus: ta on kontaktis oma õpetajaga, kes on meister, see omakorda oma õpetajaga jne. Kujuta ette, et sul on õpetaja, kes on päris hea, kuid ei ole veel meister. Sa ikkagi õpid palju, kuid mis juhtub siis, kui sa saavutad õpetaja taseme? Sa võid ainult loota, et ka su õpetaja muutub paremaks, vastasel juhul on väga raske jätkata.

Ainult juhul, kui õpetaja on osa järjepidevast traditsioonist, võib olla kindel, et õpetaja on tõeliselt pühendunud sellele kunstile, püsinud selles piisavalt kaua, et omada sidemeid oma õpetajaga. Seega jõuame tagasi jutu juurde, et õpilane peab olema õpetajaga koos vähemalt kolm aastat. Mingil hetkel peab ta hakkama arenema iseseisvalt, õpetajast sõltumata. Tavaliselt juhtub see kümne aasta möödudes, juhul kui tõeliselt pühenduda sellele.

Õpilase peaks viisakalt küsima kes on tema õpetaja õpetaja, mis perekonna liini juurde ta kuulub jne. Igaüks, kes ei tea stiili või õpetaja nime, või teab midagi väga ebamääraselt, muudab oma oskused küsitavateks.

* Ma ei arva, et minu kool, minu liin, minu õpetamis-metoodika on ainuõige. Paljud inimesed ütlevad nii ja mul on kurb seda kuulda. Igal koolil on midagi head pakkuda. Loomulikult, igaüks mõtleb, et nende liin on parim, muidu nad ei oleks seal. See mõtteviis pole paha. Ma pean oluliseks eeskätt seda, kas neil on kung fu, midagi, mida võib edaspidises elus kasutada, mitte kas neil on kasutusel enamus häid tehnikaid. Muidugi, kui hakkata õppima Yang perekonna stiili, siis peakski samas liinis jätkama, sest näiteks relvavorm on loodud solo vormi arvestades. Soolo vormi tegemisel alateadlikku mällu “sisestatud” liikumised aitavad paremini relvavormi lahti mõtestada. Kui kogu aeg vahetada stiile, siis on raske imada kõiki pisiasju ja neid omavahel siduda. Sisemiselt on nad kõik ühesugused, kuid väline kehaliikumine on erinev. Pead jälgima ühte liini, et tõeliselt jõuda sihini. Maailma parimad muusikud mängivad ainult ühte muusikariista. Nad ei mängi kümmet erinevat.

RS*: Sa räägid hiina keelt – kui oluline on hiina kultuuri tundmine taiji õpingute juures?

See on kasulik mulle kui õpetajale ja see oli kasulik mõnede võtmeideede mõistmiseks. Ma mõtlen, et samuti on oluline teada 19. sajandi Qing dünastia aegse Hiina ajalugu, kuna tänapäeval on palju valearusaamu taiji kohta. Kui sa tead üldist elu, mille taustal kujunes Yang perekonna kunst, siis sa saad aru, et see oli tõesti sõjaline kunst. Yang perekonna liikmed töötasid mitte taiji õpetajate vaid sõjatreeneritena. Ja alles siis, kui nad olid oma võitlusoskusi edukalt tõestanud, said nad töötada sel alal. Selle aja Hiina oli tõeliselt ohtlik koht – pidevad sõjad, linnast linna oli eluohtlik liikuda. Seda teades, on imelik mõelda, et taiji on ainult lihtne võimlemise taoline asi. Kui õpiti taiji’d, siis arvestati sellega, et seda võib vaja minna eelkõige enesekaitseks. Kaitsmaks mitte ainult rahakotti, vaid elu. Keegi ei õppinud taiji’d lihtsalt stressi vabastamiseks. Need olid kõrvalmõjud, mis tulid sõjaliste oskuse harjutamise kõrvalt. Ja kui lugeda Yang perekonna kirjutisi, mis on nüüd tõlgitud ka inglise keelde, siis seal on väga selgelt öeldud, et “tsiviil”-kasu on saavutatav ainult “sõjalist” poolt õigesti mõistes. Need on Yang Luchan’i sõnad, nii et selle üle ei ole mõtet vaielda.

Mis puudutab keelt, siis selles on mõned võtmemõisted, mida on väga raske inglise keeles (samuti ka eesti keeles) edasi anda, sest euroopa keeled ei oma selliseid termineid. Kaks kõige olulisemat sõna on fang song ja dui fangFang song’i on tavaliselt tõlgitud “lõdvestunud”, mis ei ole päris õige. Meie arusaam sellest, mida tähendab olla lõdvestunud erineb oluliselt fang song’i tegelikust tähendusest. Fang tähendab lihtsalt minnalaskmist ja song tähendab, et lihased ei ole pinges. Peab vabanema pingest, muutma lihased pehmeks, kuid sees on teras (“vati sisse peidetud teras”), mis kujuneb tänu õigele struktuurile ja pinge asemele lihastesse asunud qi‘le. Keha peab muutuma vähem jäigaks. Iga kord tuleb vabaneda veidi enam jäikusest ja pingest. Seda on kergem mõista kui ütlust “lõdvestu”.

Teiseks: idee duifang’ist on väga oluline. Selle mõiste kasutus siin on oluliselt erinev teistes võitluskunstides kasutatavast vastase e. “vaenlase” mõistest. “Duifang” tähendab “vastaspoolt”. Inglise keelde tõlgitakse seda tavaliselt “opponent”. Kui sa mõtled, et keegi on sinu vastane, siis see tekitab teatud emotsioone. Inimesed ütlevad veel “vaenlane” – kui mu vaenlane teeb seda, siis ma vastan tollega. Kuid taiji‘s ei ole vaenlast, ei ole ka partnerit. Lihtsalt mingi jõud tuleb meie suunas ja me suuname selle jõu endast eemale. Ja teeme seda ilma emotsioonideta, ilma vihata; lihtsalt teeme. Ei ole mõtet vihastada mäe peale kui kukuda suusatades allamäge. Sama asi on siin: kui sa mängid san shou’d koolis ja sulle saadakse rusikaga pihta, siis vihastamine on lihtsalt rumal: see on sinu süü, sina pead iseennast kaitsma. Ei tasu minna emotsionaalseks. Tuleb lihtsalt mõelda kui vastaspoolest, nagu näiteks kellestki, kellega telefonitsi räägid.

RS*: Oled Sa kunagi taiji’d kasutanud tänavavõitluses?

Ainult paar korda ja õnneks ei olnud neis palju vägivalda. Tavaliselt piisab ühest heast tõukest, et ründajat üllatada. Paari meetri kaugusele lennates piirdub ta edaspidi ainult suu pruukimisega. Olen õnnelik, et ma ei ole pidanud kedagi vigastama.

HDP: Sa õpetad samuti nei gong’i – kuidas on taiji ja nei gong omavahel seotud?

Neid asju on oluline teha koos, eriti õpilase jaoks, kes on jõudnud taiji‘s kesktasemele. Arvan, et kui tahetakse arendada neid omadusi, mida annab nei gong, siis võib hakkama saada ka ilma taiji‘ta. Mul on mõned õpilased, kes teevad ainult nei gong’i. Kuid taiji õpilase jaoks on oluline teha mõlemat. Taiji lõdvestab keha ja avab meridiaanid. Öeldakse, ettaiji on “liikuv meditatsioon”, kuid seda on raske teostada. Algajalt nõuab see kolm aastat rasket tööd, enne kui ta suudab “meelega” teha taiji’d, sest isegi lühendatud vormi puhul võtab lõpmatult aega, et õppida selgeks ainuüksi liikumine. Meel peab olema rahulik ja vaikne, keha keskendunud. Töötatakse keha erinevate vigade kallal, muututakse nõtkemaks.

Nei gong’i kaudu õpitakse kõigepealt paigalistumist ja ühele punktile keskendumist. Alles see selgeks saanud, õpitakse liigutama qi’d. Kahe-kolme kuu pärast ollakse võimeline paigal “istuma” kuni nelikümmend minutit, olles kogu selle aja jooksul keskendunud. Taiji‘s võtab see kolm aastat. Kui taiji on “liikumatus liikumises”, siis nei gong on “liikumine liikumatuses” Kuulsin nei gong’ist esimest korda, kui olin teinud taiji’d neli aastat ja olin jõudnud tugeva kesktasemeni. Mulle tundus, et midagi on puudu, kuid ma ei saanud aru mis. Ma mõtlesin, lugesin, püüdsin midagi leiutada – taoistlikud õpetajad on visad tulema – ja lõpuks ma kohtasin inimest, kellest sai minu õpetaja: Wang Yen-nien. Tema rääkiski sellest ühest olulisimast asjast. Paljud inimesed teevad taiji’d ja jõuavad oma oskustega ainult teatud tasemeni. Siis nad peaksid hakkama harjutama nei gong’i – ja need kaks koos viivad neid edasi kõrgemale tasemele. Kui ta seda ütles, asetusid kõik infokillud, mida olin siit-sealt kogunud, oma kohale ja moodustasid terviku. Oli ilmselge, et need kaks asja kuuluvad kokku. Pärastpoole ma avastasin, et nad on alati koos olnud, kuni üsna hiljutise ajani. Neid lahutati hetkest, kui taiji jõudis n.ö. “rahva sekka”. Algupäraselt olid taoistlikud kunstid ainult taoistide päralt. Vanasti hiina arstid, kes tegelesid taimeravi või akupunktuuriga, praktiseerisid reeglina ka nei gongi. Nüüd selline väide enam ei kehti, need on kaks eraldi kooli. Kuigi paistab, et tõeliselt head hiina arstid, kellega mina olen kokku puutunud, teevad mingit sisemist kunsti. Nei gong’i on hoitud saladuses, seega ei ole see väljapoole levinud.

HDP: Mille poolest erineb nei gong teistest meditatsiooni süsteemidest?

Mul on raske seda öelda, sest ma ei tee midagi muud. Olen budhistliku meditatsiooniga kokku puutunud ainult lühidalt, nii et ma ei saa neid teisiti kõrvutada, kui ainult õpiku malli järgi. Öeldakse, et budhistlikus meditatsioonis huvitutakse protsessist enesest. Seal ei ole midagi luua: püütakse muutuda tühjuseks. Taoistlikus “tühjuses” sisaldub miskit ja me soovime, et midagi juhtuks. Nei gong’i otsene tähendus on “sisemine töö” või “sisemine saavutus”. Siin ei huvituta mitte üksnes protsessi kogemisest, vaid see protsess liigub kusagile. Nii budhistlik kui taoistlik tee viivad samasse kohta, kuid nad liiguvad erinevaid tasandeid pidi. Siiski on rumal arvata, et kuna nad mõlemad jõuavad ühte kohta välja, siis võib teha veidike ühte ja veidike teist. Tuleks kinni pidada ühest teest ja liikuda järjepidevalt. Taoistlik tee toob kaasa töötamise mõlema – keha ja hinge – kallal. Hiinlased ütlevad: “xing” ja “ming” – essents ja elu. Kui võrrelda budhistliku ja taoistliku kehakultuuri, siis võib märgata olulist erinevust. Taiji on sõjakunst ja selle harrastamine nõuab hästi arenenud keha. Taoistide tee sisaldab qi’d, jing’i ja shen’i: kolm sisemist energiat. Nendega töötades liigub taoist mööda oma teed. Budhistid teevad füüsilisi harjutusi, et hoida keha tugevana, et neil oleks meditatdiooniga tegelemiseks piisavalt vastupidavust, kuid neil ei ole muud pistmist oma kehaga. Peale kõige, taoistid jäävad ühskonda. Minu õpetaja elab kärarikkas Taipei’s (Taiwan). Ta ei ole askeet mägedes; ta on abielus, tal on lapsed. Me käime koos väljas pidudel, ta on nagu tavaline inimene. Tema positsiooniga budhist oleks pidanud elama kloostris.

HDP: Mainisid enne, et oled mures taoistliku meditatsiooni valesti õpetamise pärast Ühendriikides – eriti seetõttu, et naiste ja meeste puhul on see erinev. Miks on see nii oluline?

Jätame soolise erinevuse esialgu kõrvale. Juba nei gongi vale harjutamine iseenesest on suur probleem. Ameerikas armastatakse ammutada kõiki teadmisi raamatutest. Kuid on üks asi, mida raamatutes ei leidu: isikupärane juhendamine. See on õpetaja kogemus kohandatuna konkreetsele õpilasele. See on teadmiste ja kogemuste vahetamine nende kahe vahel. Õpilane peab täielikult usaldama õpetajat – uskuma, et õpetaja annab talle midagi, mis omab tõelist väärtust. Ja õpetaja peab tundma, et õpilane kuulab, on huvitatud. See teadmine kummitas mind seda enam, mida rohkem ma avalikult õpetasin. Nüüd olen jõudnud sinnamaale, kus võtan õpilasteks ainult inimesi, keda juba teatud aega tunnen. Mulle, kui taoistliku keskuse õpetajale, helistavad inimesed, kes on õppinud nei gong’i raamatute järgi ja kellel on nüüd n.ö. närvid läbi. Olulisimad asjad jäetakse alati raamatutest välja. Taoistidele on iseloomulik mitte kirja panna kõike mida teatakse, eriti algajate jaoks. Seda mõistmata, võidakse endale viga teha. Kord helistas mulle üks noormees ja palus: “Õpeta mulle mingi võte, et hajutada kogu see energia, mille olen üles ehitanud – soovin et võiksin veidikenegi magada.” Vastasin, et ta on kuritarvitanud seda praktikat, ennast sellega kahjustanud. “Jah, aga ma vajan seda!” See kõlab nagu: “Olgu, ma võtsin hommikul ärgates mõned amfetamiini tabletid. Anna mulle nüüd midagi ööseks, et ma saaksin magama jääda.” Ja ta ei ole minuga kordagi kohtunud… Kuidas võib ta teada, kas ma üleüldse midagi oskan? See, et meie kooli telefoni number on telefoniraamatus taoistliku keskuse nime all, ei tähenda veel, et siin midagi teatakse.

Järgmine oluline aspekt: mehed ja naised peavad harjutama erinevalt. Enamus raamatuid kirjeldavad ainult meeste poolt. Erinevus on selles, et meestel on rind yin ja selg yang, naistel vastupidi. Keha polaarsus on erinev. Vaadakem, mis ajalooliselt juhtus: peale Song’i dünastijat taoismi populaarsus kahanes ja konfutsianism muutus jõulisemaks. Sellega kaasnes naistevastane propaganda ja täielik raamatute põletamine. Kirjapanekud naiste praktika kohta olid hävitatud. Mõned säilisid, kuid ma ei tea, et ühtegi neist oleks inglise keelde tõlgitud. Kuid oluline on ka meeles pidada seda, mida ütlesin enne raamatute kohta: tõelisi asju ei panda kunagi kirja.

Teine põhjus, miks naisi on valesti õpetatud, on arusaamatus õpilase-õpetaja vahelise suhte osas. Ütleme, et inimene läheb Hiinasse ja pika otsimise tagajärjel või õnneliku juhuse tõttu leiab õpetaja, kes nõustub talle meditatsiooni õpetama. Tehes kaks-kolm aastat tõsist tööd, võib saada päris kogenuks. Mõned väidavad, et see nõuab vähemalt 20-30 aastat, kuid klassikud ütlevad, et 100 päevaga võib avada “väikese orbiidi”. Eeldame, et ta õpib kolm aastat ja tuleb tagasi koju, kus keegi varem sellisest asjast kuulnud ei ole. Kõik peavad teda geeniuseks ja arvavad, et ta võib neidki õpetada. Tegelikkuses on ta kaugel olemast õpetaja. Tema õpetaja teab algusest peale, et ta naaseb kodumaale, mitte ei kavatse jääda edasiõppimise eesmärgil järgnevaks kümneks aastaks – n.ö. minna taoistlikku magistriõppesse – aga alustamiseks sai ta piisavalt. Juhul kui ta tuleb tagasi oma õpetaja juurde, siis alles õpetatakse talle enamat. Kuid niikaua, kuni ta ei ole “sisenenud uksest”, ei mõista ta koolkonna traditsioone, ei tea, et õpingutes on olemas erinevad “astmed”, aga mis peamine – teda ei ole õpetatud olema õpetaja. Miks peaks meest sellises olukorras õpetatama kuidas naine peab harjutama? Õpetaja ei koorma õpilase mõistust asjadega, mida too ei vaja.

HDP: Mis probleeme võib vale tehnika põhjustada naistel ja kui oluline on naise jaoks teada qi ringlemise õiget suunda nei gong’is?

Ma ei tea spetsiifiliselt, mis võib juhtuda. Olen jõudnud oma õpingutega alles teatud tasemeni ja mul on veel pikk tee minna. Alati on midagi õppida, eriti kui ise õpetada. Tean, et ebaõige harjutamine võib kahjustada tervist, kuid ma ei tea kuidas täpselt. Tean ühte juhtumit erinevast taoistlikust koolkonnast, kus naisi oli õpetatud samamoodi kui mehi. Kaks selle kooli naist läksid kooli seeniornaise juurde kurtma, et nende qi hakkas vastupidises suunas liikuma. Õpetaja ei teadnud mida arvata, kuna talle ei oldud kunagi teisiti õpetatud, kuigi ta oli selle süsteemi “vanim” naine. Hiljem, kohtudes ühe minu taoistliku vennaga ja arutades neid asju, küsis ta, et mis erinevus on neil kahel koolkonnal. “See on põhiliselt sama,” kõlas vastus; “spetsiifilised tehnikad võivad olla erinevad, kuid taoistlik alus on sama. Muuseas, mehed ja naised tsirkuleerivad oma qi’d erinevas suunas”. Naine oli sellest üllatunud ja rääkis oma loo. Ma loodan, et nad on nüüdseks selle oma koolkonnas korda saanud.

RS*: Kui kaugele peaks õpilane olema jõudnud, enne kui ta võib nei gongi tegema hakata?

Taoistlikutes koolkondades on kujunenud traditsiooniks vaadelda õpilast kolm aastat enne kui ta pühendatakse taoistliku praktika saladustesse. Jälgitakse, et kas ta on piisavalt distsiplineeritud, suutmaks pidevalt harjutada. See ei ole lihtne. See ei ole ka nii väga raske, kui on harjutud arvama, kuid see nõuab püsivust. Harjutamine iseenesest ei ole nii raske, kuid distsipliini kujundamine tegemaks seda pidevalt on raske. Kuid asja raskeks nimetamine on hea ettekääne selle pooleli jätmiseks. Ma ei oleks võimeline ja ka ei tahaks pidevalt jälgida, et kas nad ikka harjutavad ja kui palju, isegi kui ma elaksin Eestis. Õpilastel peab järjepidevuse säilitamiseks olema oma motivatsioon, soov kuskile välja jõuda.

See on samuti väga isikllik suhe, see on erinev taiji‘st. Seega nii õpetaja kui ka õpilane peavad vaatama, kas sellise suhte kujunemine on üldse võimalik. Kas see on õige isik minu jaoks? Sa pead olema võimeline rääkima õpetajaga väga olulisi, väga isiklikke asju. Võtab veidi aega, kuni sa oled võimeline rääkima oma saladustest, mida sa võib-olla kellelegi ei avalda. See nõuab täielikku usaldust. Sügavalt isiklikud asjad võivad mõnikord praktika ajal esile kerkida ja sa pead küsima seletusi. Pealegi on see väga müstiline. Õpilane peab tundma, et ta usaldab õpetajat. Tal ei tohi olla tunnet, et õpetaja lihtsalt pajatab talle mingi ilusa jutu kokku, millel ei ole tegelikult mingit sisu. Kui sa sööd midagi, siis omab esmajärgulist tähtsust toiteväärtus ja alles seejärel välimus. Õpetaja võib olla hea, kuid kas ta on ka hea just selle konkreetse õpilase jaoks? Ma olen väga nõudlik õpetaja, ma nõuan paljut oma õpilastelt ega tunnista mingeid vabandusi.

Nei gong on seotud taiji praktikaga – nad mõlemad täiendavad teineteist. Seega on mul raske õpetada nei gong’i väljaspool taiji konteksti. Need on erinevad asjad, kuid minu elus on nad olnud üheaegselt – ma alustasin nei gong’i õpinguid mõned aastad peale michuan’iga alustamist.

HDP: Arvan, et see, milleni me nüüd jõuame, on taoistlik tervise kontseprtsioon… Kirjelda palun, mida see endast kujutab.

Arvan, et peaks sellest küsimusest veelgi enam algusesse minema, rohkem tagasi. Paljud inimesed suhtuvad taiji’sse kui millessegi, millega oma tervist parendada. Sellepärast on kunsti sõjaline pool jäetud unarusse, tihti hoopiski unustatud. Nad ütlevad, et tahavad veidike parandada oma tervist, kuid samas ei ole võimalik midagi suurt muuta teadmata sõjalisi rakendusi. Sellisel juhul on raske mõista, millele keskenduda. “Ah, ma lihtsalt tahan veidi mediteerides lõdvestuda.” Mulle tundub see pigem kunsti kuritarvitamisena. Kui me teeme taoistlikku meditatsiooni, siis me turgutame mingit protsessi, kuid see protsess iseenesest ei ole tugevamaks või tervemaks saamine või terava mõistuse arendamine, et oleks võimalik börsil mängides rikkaks saada. Mõned inimesed praktiseerivad erinevaid võitluskunste et elus edasi jõuda. Laozi ütleb, et õpilase tee on saavutada midagi iga päev; pühaku tee on kaotada midagi. Taoismis ei ole sepitsevat, plaanitsevat vaimu. Ma ei tegele sellega selleks, et olla tervem ja läbi selle elus paremini edasi jõuda. Ma teen seda, sest olen taoist ja see on minu elutee. Seega me saame rääkida taoismist kui teest mida mööda edasi kulgeda, loomulikust elust. Kuid see ei tähenda, et taoistid ei saavuta midagi või et nad ei ole elus suurt midagi täide saatnud. Laozi ütleb, et pühak näib tegevat ei miskit, kuid teostab kõik. Peaaegu kogu Hiina teadus põhineb taoistide teadmishimulisel looduse uurimisel. See ei ole mõeldud valitsemaks või jõuga võtmaks. See oli üks põhjuseid, miks taoistid lõpetasid teaduslikud uurimused teatud punktis: ei olnud enam põhjust kaugemale minna. Nad ei püüdnudki saavutada kontrolli asjade üle. Nad lihtsalt tahtsid vaadelda loodust ja nautida tema ilu. Taoismi harjutamine ainult tervise pärast tähendab kaotada selle olemus. See on nagu matemaatika õppimine ülikoolis, ainsaks eesmärgiks oma arvepidamise korrashoid. Kindlasti saab sellega siis hakkama… Kindlasti muututakse taoismi rada järgides tugevamaks ja tervemaks, kuid see on ainult osa sellest.

RS*: Oled juhtinud kooli nüüd juba 15 aastat. Mida tähendab olla ühe taoistlikku kooli direktor?

See on põrgu. Sellega on raske elatist teenida, kuid paraku igaüks peab teenima elatist. Isegi kui teha põhimõtetest lähtuvaid asju, peab siiski millestki maksma üüri.

Ma tõeliselt igatsen laupäevaste tundide järele, kui toimub san shou. Ma naudin harjutamist oma õpilastega. Ma enne harjutan kesktasemel oleva või õppimishimulise algaja õpilasega, kui pean pikka filosoofilist arutelu mõne eksperdiga.

Tai-chi sobib tervisespordiks

Alljärgnev Kaire KENK’i poolt kirjutatud artikkel ilmus 12.10.1999 Õhtulehes.

 

 

KOLM KORDA NÄDALAS TRENNI: Kärt Tomingas on tai-chis leidnud meelepärase spordiala. (Mati Hiis )

 

Tai-chid peetakse enamasti hiina võimlemisharjutuste süsteemiks. Tegelikult on see võitluskunst, mis oma pehmete ja sujuvate liigutuste tõttu sobib väga hästi naistele.

Klassikalisel hiina võitluskunstil wu-shul on üle 400 erineva stiili. Valges maailmas on neist kõige populaarsem tai-chi, ütleb Eesti tuntuim idamaiste võitluskunstide propageerija Mart Parmas. Tai-chis (hiina keeles tai ji quan ehk “suur ülim rusikas”) eristatakse viit erinevat stiili, millest levinumaid saab õppida ka Eestis.

Tai-chi on eelkõige võitluskunst, kus samuti kasutatakse relvi, ütleb Parmas. Samas sobib tai-chi pehmete sujuvate liigutuste tõttu suurepäraselt ka tervisevõimlemiseks.

Kõik idamaised võitluskunstid jagunevad oma põhimõttelt kaheks: seesmised ja välimised. Viimased on võitluslikumad – kiired ja agressiivsed, seesmised aga suunatud rohkem sissepoole, inimese sisemise energia arendamisele. Tai-chi kuulub viimaste hulka.

“Tõukavad käed” ei võta võhmale

Üks tai-chi treening kestab poolteist tundi. Eririietust pole vaja, piisab dressipükstest ja T-särgist. Treening algab soojendusega, järgneb 12 minutit harjutusi, arendamaks painduvust ning treenimaks õiget hingamist.

Järgneb baasharjutuste kompleks tui shou ehk tõukavad käed, mis treenivad kehavalitsemisoskust ja koordinatsiooni. “Tõukavate käte” harjutusi võib vaadelda kui omalaadset maadlust kujuteldava vastasega, kus kasutatakse tõukeid käte, küünarnukkide ja õlgadega. Harjutusi sooritatakse enamasti suurte ringikujuliste liigutustega. Ka tai-chis on olemas sparring ehk kahevõitlus, kuid selle eesmärk on vastase ründejõud temale endale tagasi suunata, ei ole Riveta spordiklubi peatreener Priit Mihkelsoni sõnul tai-chis otseseid rünnakuid. Jõule järeleandmine on üks tai-chi põhiprintsiipe, nendib Mihkelson.

Oma sisemist energiat on võimalik arendada kõigil, ka väga vähese füüsilise ettevalmistusega inimestel, kinnitab Mihkelson. Eriti unikaalseks teevad tai-chi fikseeritud asendis seismisharjutused. Viimasel juhul on lihased ja närvisüsteem kõige rohkem koordineeritud ja jõu areng suurim. Hiina filosoofia kohaselt on seismisharjutused ka ideaalseks agressiivsuse põletamise vahendiks. Algajad kipuvad seismisharjutusi tegema puhtalt lihaste jõul, hiljem õpivad nad näiteks käsi ees hoidma sisemise energia abil. Ühel treeningul hoidsime käsi 38 minutit, ainult lihasjõul oleks see võimatuks osutunud, nendib Mihkelson.

Maandab lihaspingeid ja stressi

Tegelemine tai-chiga maandab lihaspingeid ja stressi. Tai-chi õpetab rahu ja lõdvestumist, vaid nii õnnestub sisemist energiat arendada ja suunata, ütleb Priit. Minu õpetaja tai-chi meister Scott Rodell on täiesti pingevaba, täiesti pehme, liigub nagu panter. Ja ta ei põe mingeid haigusi, nendib treener.

Hiina võitluskunstide klubi treeneri Cui Shi Kai sõnul võib idamaiste võitluskunstidega tegelnud inimese juba kõnnakust ja heast rühist ära tunda. Tai-chi harjutusi tehes istutakse alati n.-ö. nimmega. Sellises asendis jääb selg alati sirgeks ja pealegi väsib vähem. Jalad saavad treeningu ajal päris hea koormuse, kuid samas ei ole see füüsiliselt kurnav treening. Väga kasulikud on ka tai-chi hingamisharjutused, mis tugevdavad kopse ja ergutavad ühtlasi vereloomet ja ainevahetustki.

Kes tai-chi baasharjutusi ja tui shou harjutusi on juba kolm kuni viis aastat treeninud, võib hakata õppima sanshoud ehk vabavõitlust. Kogu tai-chi stiili kroonib tahtetreening nei gong ehk tervise tugevdamisele suunatud meditatsiooniharjutused.

Wu-shud harrastavad Hiinas kõik: nii vanurid kui lapsed (koolides on wu-shu kohustuslik õpiaine). Tai-chi on suurepärane vahend enese vormishoidmiseks, arvab Mihkelson.