Ajalugu

Eellugu

Taiji quan ajalugu ulatub juurtega antiikaega, nii et on äärmiselt raske määratleda, millal täpselt see on alguse saanud. Taiji luustikuks on Yin-Yang’i tasakaalu teooria, mis pärineb varajastest taoistlikest tehnikatest aastatest 5000 – 3000 enne Kr. ja lihaks — “Taiji klassikud”, milledest esimene üldtuntud on Laozi (5. saj. enne Kr.). Taiji quan’i loojaks peetakse Chang Sanfeng’i (kelle eluaeg on dateerimata), kes väidetavalt nägi pealt kure ja mao võitlust ning sellest inspiratsiooni saades, koostas harjutuste komplekti, mis sarnanes nähtule. Kuid see on ainult üks võimalikest versioonidest, ajalugu on müsteerium, mille paikapidavust võib ainult oletada.

Yang Luchan

Yang Luchan (1799-1872)

Yang Luchan oli oma aja silmapaistvamaid taiji meistreid. Ta sündis 1799. aastal Hebei provitsis, elas 73 aastat ja suri 1872. aatal. 16 aastaselt ei olnud tal oma elukohas enam võrdset vastast ja ta otsustas minna õppima Chen perekonna juurde, kust pärinesid selle aja kuulsaimad taiji meistrid. Ametlikele kirjadele, mida Yang Luchan saatis, tuli eitav vastus, sest Chen perekond võttis õpilasteks ainult neid, kelle perenimi oli Chen. Paljud taiji meistrid teenisid tollal leiba õpetaja ametit pidades või ihukaitse ülematena töötades. Samas valitses alati oht mõne naaberriigi poolt ja iga küla pidi olema võimeline iseennast kaitsma. Seepärast varjati kunsti erilise hoolikusega. Kui ametlikult ei saanud, siis tuli otsida muid teid, sest noorele Luchan’ile tundus, et sealt on mida õppida. Ta läks Chen’i külla, “esitles” ennast eksinud kurt-tummana ja palus tööd, et kojujõudmiseks raha teenida. Ta võeti vastu, kuid esimese aasta pidi ta töötama küla kõige välimises ringis (küla koosnes omavahel kinniste aedadega piiritletud kolmest ringist). Selle aasta jooksul ei õppinud ta midagi taiji‘st, küll aga kannatlikkust ja oskust oma huvi varjata. Järgmisel aastal edutati ta töötama teisse ringi, kus ta juba sai mingi aimduse toimuvast, sest teda ohutuks pidavad õpilased vestlesid vabalt omavahel ja harjutasid õpitut. Kuid ka siin veel ei olnud seda mille pärast oleks tasunud tulla. Yang Luchan otsustas oodata veel aastakese. Lõpuks ülemvaataja veendus, et see noormees ei tunne mitte vähimatki huvi nende perekonna kunsti varastamise vastu ja lasti ta töötama sisemises ringis. Sealt leidis ta lõpuks selle, mida otsis. Nimelt, seal oli üks kõrge aed, mille tagant aeg-ajalt kostsid kummalised helid: “heng” ja “ha”. Ühel ilusal päeval jäi värav kogemata avatuks ja sisse piiludes avastas ta nõnda häälitsemas õpilased, kes harjutusi või vormi sooritades vabastasid seeläbi oma sisemise väe.

Sanshou ehk vabavõitlus

Sanshou ehk vabavõitlus, Tallinn

Nüüd oli perekonna saladus avastatud, kuid kuidas lahkuda? Võimalus tuli ootamatult. Kord, kui perekonnapea oli parasjagu haigena voodis, puhkes tema majas tulekahju. Kõik õpilased sebisid ringi nagu peata kanad, ega osanud midagi ette võtta. Yang Luchan, mõistes, et see on tema ainuke võimalus, kallas endale vett peale, sisenes põlevasse majja ja tõi õpetaja välja. Tekkis väike segadus ja kuni kõigi tähelepanu oli suunatud pääsenule kasutas ta selle ära. Vabastades oma qi, hüppas Luchan katuseäärele ja sealt üle aia ning oligi läinud. Kui perekond avastas pettuse, olid kõik valmis noormeehele järele minema, et ta tappa. Kuid perekonnapea keelas öeldes, et Luchan maksis oma õpetuse eest tema elu päästmisega. Nii saigi Yang Luchan’ist suur meister, nagu väidavad tema õpilased.

Mõõgavõitlus

Anne Likold võistleb 2010 aasta rahvusvahelisel Tradistsioonilise Hiina mõõgavõitluse võistlustel

Igale poole, kuhu noormees ka ei läinud, pani ta ennast proovile. Lõpuks saavutas ta tiitli Yang Wudi (Yang võitmatu). Siis aga esitas talle väljakutse keisrikoja ihukaitse ülem. Nii keeldumine kui ka lüüasaamine oleks tähendanud nime kaotamist, mis võistluskunsti meistri jaoks oleks tollases Hiinas olnud võrdne surmaga. Võit oleks aga tähendanud füüsilist surma, kättemaksuks alanduse eest. Ainus võimalus oli võidelda viiki, kuid see nõudis tegelikkuses seda, et Lucahan oleks vastasest vähemalt kolm korda tugevam. Ta läks riski peale välja ja saavutaski viigi. Kõik osapooled jäid rahule, kuid see tõi endaga kaasa kohustuse hakata Mandzu printside võitluskunstide õpetajaks. Mandzud olid võõramaalased ja Luchan ei tahtnud oma oskusi õpetada kellelegi, kes ei olnud han hiinlased. Varjamaks oma tõelist kunsti, lõi Yang Luchan uue stiili, mida meie praegu Yang stiilina tunneme. Ta oli sunnitud õpetama seda ka “omadele”, sest kui Mandzud oleks jälile saanud, et ta neile võltsingut õpetab, tähendanuks see surma kogu perele. Originaalstiili hoiti saladuses ja edastati ainult ühte liini pidi nelja põlvkonna jooksul.

Michuan’i edasine saatus

Esimeseks yangija michuan’i (Yang perekonna varjatud stiil) pärijaks oli Yang Jianhou (1839-1917), kes oli Yang Luchani kolmas poeg. Ta oli kuulus selle poolest, et võis aimata ette vastase liikumist ja enne, kui too jõudis mõeldut teostada, seadis Jianhou ta sellisesse olukorda, kus vastane ei saanud seda võtet kasutada. Kui linnuke istus ta peopesale, siis ei saanud ta sealt lendu tõusta, kuna Jianhou lasi peopesa lihased just siis lõdvaks, kui linnuke tahtis ära tõugata.

Zhang Qinlin (1888 – 1957?) sündis samuti Hebei provintsis, tema mõlemad vanemad surid, kui ta oli veel väga noor. Ta läks kaheteistaastasena õppima Yang perekonna juurde. Mõne aja pärast tuli tal väga ohtlikus situatsioonis kaitsta perekonna au, astudes võitlusesse ohtliku vastasega. Ta tuli auga võitjaks ja tänutäheks perekonnale osutatud teene eest ning nähes, et noorel poisil on annet, õpetas Jianhou talle salaja michuan’i.

Wang Yen-nien (1914-2008)

Meister Wang Yen-Nien õpetaja Scott Rodelli8le mõõgavormi õpetamas

Meister Wang Yen-Nien õpetaja Scott Rodellile mõõgavormi õpetamas

Wang Yen-nien, sündinud 1914. aastal Shanxi provintsis, oli võitluskunstide huviline juba väga noorelt. Wangi oli õppinud paljuid erinevaid võitluskunste ajaks, mil tema taoistlik õpetaja Zhang Maolin (Kuldse Mäe koolkonast) tutvustas teda Zhang Qinlin’ile. Viimane seadis tingimuseks, et võtab teda õpilaseks ainult juhul, kui noormees loobub kõigest varem õpitust. Wang nõustus ja tänu sellele ning usinale õppimisele, sai ta pühendatud michuan’i saladustesse. Peale Wang’i valdas michuan’i veel Su Qigeng (1893 – 1937), kes aga sai surma noorelt, nii et sisuliselt jäi Wang ainsaks michuan’i edasikandjaks. 1949. aastal, kui Vabariiklased kaotasid sõjas kommunistidega, läks ta Taiwani, kus elab ja õpetab praeguni*. Lahkumisel oli õpetaja Zhang Quinlin palunud teda levitada michuan’i, et see niisama ei kaoks ning seda on ta alates 1950. aastast ka teinud. Nüüdseks on ta “Yangija Michuan’i” ülemaailmse liidu president ja stiili vanim hoidja. Tal on tuhandeid õpilasi üle maailma ja kümned koolid, kus õpetajateks on tema parimad õpilased.

∗ Meister Wang Yen Nien lahkus meie seast 2008 aasta detsembris 92 aastasena. Mälestus temast elab tema kunstis meiega edasi.

Meie kooli õpetajaks on Scott M. Rodell, kes on sündinud 1960 aastal, elab ja õpetab Washingtonis. Ta on tegelenud taiji quaniga üle 30 aasta. Ta õppis mõõgavõitlust ja “tõukavaid käsi” meister T. T. Liang’i käest ja “vabavõitlust” meister William C. C. Chen’i käest. Wang Yen-nien’i õpilaseks sai ta aastal 1983, kui meister Wang esimest korda Ameerika Ühendriike külastas. Järgnevatel aastatel on Scott Rodell korduvalt külastanud oma õpetajat Taipei’s ning kutsunud teda õpetama oma kooli.

Michuan eestis

Scott Rodell Narvas

Õpetaja Scott Rodell 1991 Narvas Taiji Quani õpetamas

Rahvusvaheline Mõõgafestival 2002

Rahvusvaheline Mõõgafestival 2002, Narva-Jõesuus

Õpetaja Scott M. Rodell tuli eestisse esimest korda 1993. aastal, kui ta külastas esmakordselt Narvat ja Tallinna. Regulaarselt hakkas õpetaja Scott Rodell eestis taiji quani õpetmas käima 1999 aasta kevadest. Sellest ajast alates on õpetaja külastanud eestit enamvähem kord või kaks aastas ning siia on tekkinud arvestatav koolkond tema õpilasi.

Eestis on GRTC eesti kooli eestvedamisel korraldatud kaks rahvusvahelise osavõtuga Hiina mõõgavõitluse teemalist festivali — 2002 aastal Narva Jõesuus ja 2007. aasta suvel Pühajärvel.

Eesti kooli õpilased on osalenud mitmetel rahvusvahelistel ja eesti kohalikel võistlustel, tuues koju mitmeid auhindu tõukavate käte ja traditsioonilise mõõgavõitluse turniiridelt.

Kasutatud ja soovitatav kirjandus

Leave a Reply

2 Comments

  1. Artiklites meie koolkonna tekkimise kohta räägitakse palju sellest, et Yang Luchan´i õpetuse kujunemisel oli otsustav roll vajadusel kaitsta oma küla ja iseend “võõrmaalaste” eest.
    Kuna ma ise filme peaaegu, et sugugi ei vaata ning Hiina ajaloost tean vaid seda, mille kohta olen jõudnud uurida seoses meie kunsti õppimisega, siis siit minu küsimus austatud teadjatele!: Kas Yang Luchan kasutas kõiki taijiquan michuan´i kui tervikliku süsteemi erinevaid osi oma tavaelu praktikas? Kas tal oli reaalne vajadus nii vabavõitluse, mõõga kui oda järele?

    • Ühest vastust sellele küsimusele on ilmselt praegusel hetkel võimatu enam anda, kuna tänaseks päevaks on meie seast kadunud ka need inimesed, kes mäletasind neid inimesi kes tundsid Yang Luchani ja elasid sel ajal, kuid arvestades, et tegemist oli väga reaalse vajadusega kasutada oma võitluskunsti seaalse eluohtliku rünnaku vastu, siis on otstarbekas ka oletada, et kõik see mis ta ise tol ajal õpetas oli ka reaalsuse tuleproovi läbinud.

Comments are closed.