Yang stiili taijiquan’i võitkuslikust ja tervislikust aspektist

Enamikul inimestest kerkib taijiquan’ist mõeldes tõenäoliselt silme ette pilt aeglaselt ja rahulikult meditatiivses seisundis liikuvast inimesest, kelle keha ja meel on lõdvestunud. 19. sajandi keskpaiku Pekingis elanud suurima võitluskunstimeistri “Alistamatu Yangi” jõulised löögid ja löökide oskuslikud tõrjumised ei seostu alati just taijiquan’iga. Siiski on taijiquan eelkõige võitluskunst, kuigi selle praktiseerimise käigus paraneb tervis, õpitakse süstemaatiliselt lõdvestuma ja meditatiivset rahu saavutama.

USA-s on tänapäevani liigselt rõhutatud taiji tervislikku aspekti (hea enesetunne, meditatsioon ja lõdvestumine). Mõned praktikud on tõepoolest täielikult hüljanud või hooletusse jätnud selle kunsti võitlusliku külje. See näitab pigem tänapäevaste praktikute eelistusi (mõni võiks selle kohta öelda ka vigu), kui selle praktika enese piiratust. Taijiquan’i eesmärgiks on otseselt inimeksistentsi tervislike ja võitluslike külgede tasakaalustamine, nende mõlema potentsiaali samaaegne arendamine kõrgeima võimalikkuseni. Isegi nende praktikute jaoks, kes ei ole esmajoones huvitatud võitluslike oskuste arendamisest ja pööravad tähelepanu üksnes taijiquan’i tervislikule aspektidele, on ühe poole eiramine vastuolus selle kunsti vaimuga. 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse geniaalse võitluskunstiku Yang Chen-fu (kellelt pärinevad ka paljud tänapäeva kõige populaarsemad taiji vormid) sõnadega öelduna: “Enesekaitse rakenduste õppimine on taijiquan’is hädavajalik ja asendamatu. Õpilased, kes on esmajoones huvitunud kehalistest harjutustest, peavad õppima ka rakendusi”.

Miks siis nõnda paljud kaasaegsed praktiseerijad jätavad teadvustamata taijiquan’i võitluslikud aspektid? Tõepoolest, miks on nii paljud vaid ähmaselt teadlikud taijiquan’i võitlusliku poole tõelisest olemasolust? Suurelt jaolt kaovad vastuse juured ajalukku.

Taijiquan’i lätted

Taijiquan’i juured on kadunud Hiina ajaloohämarusse. Sõjakunstiteadus omistab taijiquan’i loomise legendaarsele taoistlikule pühamehele Zhang San-fengile (Chang San Feng). Selle isiku ajaloolist olemasolu ja eluaega tõendab suur hulk ülestähendusi. Müüdi kohaselt oli selle kunsti pärijaks ja edasiarendajaks Wang Zang-ye (Wang Tsung Yueh). Tema kohta on ajaloolisi ülestähendusi säilinud vähem ja ebamäärasemalt, kuid talle on see-eest omistatud hämmastavalt vapraid vägitegusid.

Taijiquan kerkib müüdiudust ajaloo (ehkki veel mõnevõrra ähmasesse) valgusesse Henani provintsi Cheni külakeses 18. sajandi lõpul. Cheni klann praktiseeris Cheni poksina tuntud võitluskunsti, mis osaliselt sarnaneb küll tänapäevase taiji’ga, kuid samas erineb sellest üsna tuntavalt. Kõige ilmsemalt säilitas Cheni poks endas teatud väliste või jäikade võitluskunstide stiilielemente, mis järgneva taijiquan’i arengu jooksul kõrvale heideti: äkilised liikumiskiiruse muutused, röögatused, kõrged jalalöögid, hüpped jne.

Qing ametnikud põletavad oopiumi.

Cheni poks ilmus ajal ja kohas, kus sõjakunste ei praktiseeritud pelgalt spordi või enesearendamise eesmärgil, vaid praktilise vahendina enesekaitseks väga vaenulikus sotsiaalses miljöös. Mitmesuguste ajalooliste ja ühiskondlike põhjuste tõttu olid Henan ja selle Põhja-Hiina naaberprovintsid Hebei, Shandong ja Shanxi lätteks tugevale sõjalisele traditsioonile. Esiteks asetsesid need põhjast tulevate barbarihordide korduvate invasioonilainete teel, millest viimane valitses Pekingis mandžu või Qingi (Ching) dünastia nime all. Teiseks oli see piirkond lõhestunud klannide ja mitmesuguste ususektide rivaalitsemise tõttu, mis tihtipeale kasvas üle vägivallaks. Kolmandaks kubises see piirkond röövlitest ja kurjategijatest. Ühiskonnaklasside sulandumist takistavad tõkked, polügaamia ja vastsündinud tütarlaste tapmine tõid kaasa hulga vaeseid, üksikuid ja loomulikust ühiskonnaelust võõrandunud noori mehi. Nende paljude jaoks olid suurustlev kuritegelik ja röövellik elu lausa vastupandamatult külgetõmbav.

Need faktorid, mis seda püsivat vägivalda Põhja-Hiinas toetasid, tugevnesid veelgi terve 19. sajandi vältel. Korrumpeerunud ja allakäiv Qingi dünastia osutus võimetuks tagama ühiskonnas vähestki stabiilsust. Ülestõusude ja rahutuste lained aina kasvasid (näiteks Taipingide ülestõus 1850-1864). Märkimata ei saa jätta ka uute barbarihordide saabumist Venemaalt, Jaapanist ja läänest. Ainult ettevaatamatu reisija võis sel ajal Põhja-Hiinas ette võtta teekonna ilma relvastatud eskordita, äärmisel juhul vaid oma mõõgaga, mida pidi muidugi hästi käsitseda oskama.

Yang Lu-chan

Sellise ühiskondliku kriisi ajal rändas Yang Lu-chan (1799-1872) Hebei provintsi Yungnien maakonnast (üle 400 kilomeetri) Cheni külla, et õppida Cheni meistrite tunnustatud kunsti. Yang Lu-chan sai moodsa taijiquan’i arenemisel keskseks kujuks. Ta alustas Chen-stiili pehmendamist, mis lõpptulemusena viiski välja taijiquan’i tervisliku ja sõjalise aspekti võrdsustamisele. Ilma Yang Lu-chanita ei oleks taijiquan tõenäoliselt saanud tuntuks Cheni klannist väljaspool. Miljonid inimesed tänapäeval, kes saavad kasu taijiquan’i praktiseerimisest, peaksid tänama Yang Lu-chani selle eest, et ta algatas selle kunsti laiaulatusliku levimise.

Yang Luchan (1799-1872)

Usaldusväärne informatsioon Yang Lu-chanist on kasin, ehkki ta elas lääne inimeste poolt uusajaks peetaval ajalooperioodil. Palju enam on teada tema kaasaegsetest ja samaväärse ajaloolise tähtsusega läänemaailma ajaloofiguuridest. Hiinlaste hoiakud ajaloo suhtes erinesid oluliselt Lääne omadest kuni 20. sajandini. Kahe olulise punktina tuleb silmas pidada järgmist. Esiteks: Yangi elupäevade Hiina ajalugu kirjutati ja koostati kirjutada oskava eliidi poolt ja selle eliidi kohta. Hoolimata mõningatest siiani püsivatest küsimustest Yangi ühiskondliku seisuse üle on nüüdseks selge, et Yang oli talupoeglikku päritolu ja seetõttu ei peetud teda ka ajaloolise uurimuse vääriliseks isikuks. Vaatamata oma suurtele saavutustele peeti Yangi aadelkonna poolt tema sünnipärase seisuse tõttu alati põlatud palgasulaseks ja jäeti seetõttu välja austustvääriva kirjutatud ajaloo haardeulatusest. Nõnda pärinebki meie informatsioon Yang Lu-chanist enamjaolt suulisest pärimusest või Yangi perekonna taijiquan’i jüngrite poolt edastatud ajaloolistest ülestähendustest.

See toob meid teise eristava jooneni hiinlaste lähenemise juures ajaloole: selliste pool-ajalooliste ülestähenduste puhul kalduvad faktid ja müüdid segunema eristamatutes vahekordades. Mida suuremad on tegelikud saavutused ja mida kaugemal ajas ajalooliselt vaadeldav figuur asub, seda suurem on müüdi osakaal. Näiteks omistatakse taijiquan’i legendaarsele loojale Zhang San-fengile 19. sajandi kirjutistes järgmiseid omadusi: ta olevat olnud seitse jalga pikk ning võimeline läbima üle tuhande kilomeetri päevas – vägitükk, mille sooritamiseks, kui see tõesti tõele peaks vastama, peaks 24 tunni vältel säilitama ratsahobuse täiskiirust, ilma vahepealse puhkuseta! Isegi nõnda hiljutises allikas nagu Yang Cheng-fu 1934. aasta treeningu käsikirjas “Taiji quan’i täielikud põhimõtted ja rakendused” sisaldub kirjeldusi sellistest “ajaloolistest” vahejuhtumitest, mis on üsna kahtlase väärtusega või ilmselgelt valed. Näiteks dialoog autori ja tema vanaisa Yang Lu-chani vahel, kes aga suri rohkem kui kümme aastat enne Yang Cheng-fu sündimist. Taolised väljamõeldised ei peegelda mitte lugeja eksitamise kavatsust, vaid pigem kultuurilist hoiakut, mis austab vanemaid ning rõhutab ajatust ja põhimõtete kehtivust kirjapandud faktide üle.

Nii on ülestähendused Yang Lu-chani elust ja iseäranis tema Cheni külas veedetud aastatest mitteametlikud ja puudulikud ning kipuvad olema müütilised. Teatud punktides on ülestähenduste erinevus nõnda suur, et usaldusväärse pildi saamine nende üksikasjade põhjal Yang Lu-chani õpipoisi ajast Cheni meistrite juhendamise all osutub võimatuks. Kõige usaldusväärsemate ülestähenduste põhjal läks Yang Cheni külla noore mehena ning jäi sinna rohkem kui kümneks, tõenäoliselt kahekümneks aastaks. Mõnede arvamuste kohaselt saabus ta Cheni külla juba lapsena. Ühe teise põhjal arvatakse, et Yang osteti Cheni klanni poolt pärisorjusesse, ehkki mõningad märkmed rõhutavad, et ta otsis Chenid üles enda vabal tahtel. Enamik arvamusi nõustub sellega, et ta lahkus Chenide juurest nendega heas läbisaamises olles, kuid isegi selles väidavad teised allikad vastu, toonitades, et ta hoopis varastas Chenide saladused. Üks teine peamine vasturääkivus puudutab seda, kas Yang õppis Cheni perekonna kunsti peamiselt luurates ja üksinda harjutades ning võeti meister Chen Chang Hsingi õpilaseks alles pärast vahvuse ülesnäitamist Cheni vanemate õpilastega võideldes või võeti ta õpilaseks alles pärast aastatepikkust Cheni klanni usaldusväärset teenimist ning ta õppis seda kunsti tavapärasel viisil õpetajalt õpilasele. Mõnede arvamuste kohaselt tutvustas Yang ennast kurt-tumma kerjusena, et nõndaviisi Cheni klanni siseringi pääseda.

Nendest erinevustest kerkivad aga esile kaks tüüpilist elementi. Esiteks see, et Yangil tuli kogeda Cheni meistrite juhatuse saamiseks suuri raskusi ning vajadus viibida Cheni külas niipalju aastaid, et saada omaenese stiili väljatöötamiseks piisavalt õpetust. Kui võtta arvesse selle ajajärgu konteksti, siis ei olegi see nõnda üllatav. Chenidel oli tõenäoliselt oma võitlusstiil, mis töötas; see oli laialt tuntud ja tunnustatud, kuni selle määrani, et Yang Lu-chani sarnased võitluskunstide entusiastid kaugetest piirkondadest olid selle õppimiseks nõus läbima pikki vahemaid. Arvestades kõrgetasemeliste võitlussüsteemide praktilist väärtust nendel koledatel aegadel, võib mõista Chenide vastumeelsust oma kunsti saladuste levitamise suhtes väljapoole oma klanni. Seetõttu võime mõista, miks Yangi-sugune võõras pidi Cheni klannile kaheldamatult üles näitama erakordset kannatlikkust, oskusi ja pühendumust, et hellitada mingitki lootust pälvida kõrgetasemelist juhendamist. See kõik nõudis loomulikult aega.

Teine tüüpiline element, millega nõustuvad kõik varieeruvate arvamuste esindajad, on põhjus, miks Yang Lu-chan Cheni külas viibis – Yang oli seal selleks, et õppida võitlema. Samas kui võitluskunstid, mis väidavad oma sugulust kaasaegse taijiquan’iga, võivad sisaldada teatud määral nüüdisaegsete praktikute poolt rõhutatud vaimseid, meditatiivseid ja meditsiinilisi elemente, oli Cheni perekonna kunst määratud eelkõige praktiliseks võitluskunstiks ja just see Yangi köitiski. Tegelikult jäigi taijiquan’is Yang Lu-chani ja ka tema mõlema poja Yang Qianhe (Chien Ho) ja Yang Panhe (Pan Ho) eluajal rõhuasetus võitluslikule poolele. Need varajased meistrid ei jätnud kõrvale ka taijiquan’i tervislikku poolt, kuid asjaolud ei lubanud neil kohandada passiivset hoiakut selle kunsti võitluslike rakenduste arendamisel, nii nagu see domineerib paljude tänapäevaste entusiastide seas.

Guangpingi linn, kus Yangi perekond elas, oli Taiping ja Nien ülestõusude ajal lahinguväljaks.

Pärast naasmist Yungnieni muutuvad faktid Yang Lu-chani kohta selgemaks. Üks Yangi esimesi õpilasi ja tema varajane eestkostja oli Wu Yu-xiang (Wu Yu Hsiang 1812-1880), kohalik aadlik ja tubli võitluskunstnik. Wu ja tema venna Ru-ging (Ju Ching) kaudu tutvustati Yangi mõjuvõimsatele võitluskunstide patroonidele mandžu aadlike hulgas Pekingis. Lõpptulemusena sai temast paljude aadlike isiklik võitluskunstide instruktor ning impeeriumi sõdurite treener mitmesugustes sõjanduslikes akadeemiates ja institutsioonides.

Pekingis viibimise ajal omandas Yang tõenäoliselt oma aja parima võitluskunsti meistri reputatsiooni, teenides sellega hüüdnime “Ületamatu Yang”. Kuigi kirjeldused Yangi vägitegudest tema keskeas ja hilisemate aastate jooksul on jätkuvalt üsnagi ilustatud, ei ole meil konkreetset põhjust kahelda põhimõttelises joones, mida kõik jagavad: pärast naasmist Cheni külast, kohtas Yang lõputul hulgal väljakutseid tunnustatud võitluskunstimeistritelt, kes soovisid kummutada tema kõrget reputatsiooni, kuid ta ei kaotanud ainsalgi korral. Kuigi kõigil võitluskunstistiilidel on omad müüdid kõiki väljakutsujaid võitnud ületamatust esivanemast, on siiski huvitav, et mitte ükski kõrge profiiliga võitluskunstistiil ei väida oma esivanemat võitnud olevat Yang Lu-chani. Alates treeningpäevadest Cheni külas, võis Yang Lu-chan elada ja surragi kordagi sõjalises kontekstis kaotust maitsmata.

Teine põlvkond: Yang Qian-he ja Yang Pan-he

Yang Lu-chani Cheni külast tagasipöördumisele järgnevatel aastatel arenes taijiquan lahknevaid teid pidi. Yangi õpilane ja patroon Wu Yu-xiang (tema huvi üha kasvas Yangi poolt antud juhiste ja eeskuju põhjal), läks edasi treenima otse Cheni meistri Chen Qing-pingi käe alla ning arendas edasi vormi, kuni see muutus Yangi omast niivõrd erinevaks, et seda sai klassifitseerida omaette stiilina. Wu oli see, kes hiljem “avastas” (kuid väga tõenäoliselt ise hoopis lõi) taijiquan’i legendaarsetele kujudele Zhang San-fengile ja Wang Zang-yele omistatud taijiquan’i klassikaliste tekstide tuumiku. Wu stiili tuntakse tänapäeval üldjuhul Hao stiili nime all, eristamaks seda enamtuntud “uuest” Wu stiilist, mille lõi palju hilisemal ajal Wu Qian-guan (1870-1942), kes õppis seda kunsti Yangi vanemalt pojalt Pan-helt. Üks teine veelgi hilisem taijiquan’i tuletis on Sun Lu-tangi (1861-1932) loodud Suni stiil. Ka see pärimusliin ulatub Wu Yu-xiangi ja tema õpilaste kaudu kaudselt tagasi Yang Lu-chanini. Nõnda sisaldavad/säilitavad kõik peamised olemasolevad stiilid eneses Cheni stiili ja põlvnevad teatavat teed kaudu Yang Lu-chanist.

Boxer Poster. Teise põlvkonna õpetaja Yang Qianhe ja tema poeg Yang Chengfu elasid läbi Boxeri ülestõusu 1900.

Yang Lu-chanil oli kaks poega, kes pärast oma isa surma taijiquan’i võitluslikku traditsiooni edasi kandsid. Mõlemad olid väga varasest noorusest saadik oma isa käe all allutatud äärmiselt rangele treeningule ja jätkasid treeningut, et saavutada oskuste kõrgeimat taset. Mõlemad teenisid oma elatist Qing dünastia tsiviil- ja sõjaväe eliidi sõjakunstide juhendajatena. Nende iseloomud olid aga täiesti erinevad. Yang Pan-he (1837-1892), kes päris oma isa hüüdnime Ületamatu Yang, oli tuntud oma brutaalsuselt ühtmoodi nii õpilaste kui vastasega käitudes. Tal ei olnud sestap ka palju järgijaid – ehkki üks tema piiratud õpilaste ringist hõivas taijiquan’i ajaloolises arengus olulise koha: Quan Yu (1824-1902), “uue” Wu stiili rajaja Wu Qian-quani isa ja õpetaja. Pan-he enda poeg ei astunud oma isa jälgedesse ega jäänud tegelema võitluskunstidega. Pan-he enda stiil on jäänudki spekulatsioonide objektiks. Kontrastiks Pan-hele oli Yangi noorem poeg Qian-he (1839-1917) sõbralik ja populaarne õpetaja, kes tõmbas ligi palju õpilasi, kusjuures suur hulk neist saavutas kõrge taseme. Yang Qianhe oli seetõttu peamiseks kanaliks, mille kaudu Yang Lu-chani kunst järeltulevatele põlvedele edastati.

Kolmas põlvkond: Yang Cheng-fu

Yang Qian-hel oli kaks poega, Shou-he (Shou Hou 1862-1930) ja Cheng-fu (1883-1936). Mõlemad tõusid sõjakunsti meisterlikkuse väärikaimatele tippudele. Neist kahest oli Cheng-ful selle kunsti arenemisel suurem roll. Sarnaselt oma onule Pan-hele oli ka Yang Shou-he tuntud oma jämeda käitumise poolest, millest tulenes ka tema piiratus õpetajana ning kokkuvõtteks kahandas tema mõju kunsti arenemisele. Cheng-fu, kes oli aga pärinud oma isa leebe hoiaku, tõmbas ligi palju õpilasi ning sai taijiquan’i ajaloos telgkujuks.

Kuigi Yang Cheng-fu elas 20. sajandi esimesel poolel, jääb ta ikkagi üleelusuuruseks figuuriks igas mõttes. Üldtuntud oma pummeldamiste ja kogukusega, õppis Cheng-fu taijiquan’i küllaltki vähese huviga, kuni märkas, et ta isa vananeb. See äratas temas vastutustunde perekonna võitluskunsti säilitamise ja edasiarendamise suhtes. Kohustanud ennast meisterlikkuse saavutamisele, arenes Cheng-fu tõeliselt kiiresti ja jõudis oskuste tasemelt sellisele kõrgusele, et hoolimata puudujääkidest tema välises meeldivuses, sai temast oma põlvkonna tõendatult kõige arvestatavam ja tagaotsitavam võitluskunstide meister.

Kui 1950. aastatel Hiina Rahvavabariigi Kehakultuuri ja Spordikomitee otsustas võitluskunstide kõiksuguste vohavate vormide ja stiilide hulgas mingisugusegi korra loomiseks hakata edendama standartiseeritud taijiquani’i vormi, valiti selleks just Yang Cheng-fu vorm.

Cheng-fu mõjul hakati taijiquan’is rõhutama selle kunsti tervislikku aspekti. Samas kui tema venna, isa, onu ja vanaisa stiilides säilis Chen poksist pärinevaid jäikade stiilide elemente, oli Cheng-fu stiil märkimisväärne oma välise pehmuse ja lõdvestatud asendite poolest. See pehmus osutus küllaltki petlikuks nende väljakutsujate jaoks, kellega Cheng-ful tuli vahetpidamata näiva kergusega ja ilmselt ka mitte eriti vastumeelselt jõudu katsuda. Cheng-fu stiilist tuleneb seegi, et taijiquan’i hakati kirjeldama kui “vati sisse peidetud terast” või “vati sisse mässitud kuuli”. Nõnda oli Cheng-fu, jätkates samal ajal taijiquan’i õpetamist võitluskunstina, Yangi stiili meistritest esimene, kes selgelt ja üksikasjalikult rõhutas selle võitluskunsti tervislikul poolel tugevasti välja joonistuvat pehmust ja lõdvestatust.

Seda rõhuasetuse nihkumist võib vähemalt osaliselt seletada nende tingimustega, milles Cheng-ful tuli õpetada. Ta ei olnud võitluskunstide imelaps ja suri 53 aastaselt – tõenäoliselt jäi taijiquan’st tulenev tervistav efekt napiks, korvamaks elu lõpuosas nooruspäevade priiskava eluviisi mõjusid. Cheng-fu õpetajakarjäär jäi lühikeseks ja piirdus seetõttu vaid paarikümne aastaga. Cheng-fu suri 1936. aastal.

Boxer 1900. aasta ülestõusu ajal Pekingis.

19. sajandi kaos ja vägivald Hiinas ei olnud Yang Cheng-fu päevadeks raugenud, olukord ei olnud muutunud sugugi paremaks. Sellegipoolest olid käsitsivõitluse kunstid muutunud väga ebapraktilisteks enesekaitse meetoditeks. Mitmesugused tulirelvad ja läänest pärit sõjatehnika olid saanud Hiinas tavapäraseks ning vägivald hakkas kujunema üha laiaulatuslikumateks konfliktideks. Varasema väikese ulatusega klannivaenu ja röövimiste asemel kujunesid konfliktid nüüd rahvuslikul või ideoloogilisel pinnal. Või nagu Douglas Wile oma teose “Hilise Qing dünastia kadunud T´ai Chi klassikud” esimeses ülevaatlikus peatükis väidab, hakkasid Hiina võitluskunstid 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses omandama üha enam oma kaasaegset iseloomu enesedistsipliini arendamise, tervise ja isiksuse tugevdamise vahenditena ning minetasid oma olemuse pelgalt praktiliste võitlusoskuste kogumina. See ei tähenda, nagu oleks piir võitluskunstide ja sõjanduse vahel olnud väga range või nagu Wile märgib: “Võitluskunstioskusi hindas sõjanduslik eliit edasi kuni kaasaegse sõjandustehnoloogia ajastuni välja, kuid pigem omaenda üleoleku, kompetentsuse ning lihtsõduritele vastanduva distsipliini demonstreerimiseks, kui mingite tehnikate õppimiseks, mida praktiseerijad tavapäraselt võitluses kasutada lootsid.

Taiji quan jõuab Ameerikasse: Zheng Man-qing

Yang Cheng-fu vanemate õpilaste nimekiri on kui 20. sajandi alguse ja keskpaiga Yangi stiili prominentsete meistrite loetelu. Selles eliitrühmas kerkib esile Zheng Man-qing (Cheng Man Ching). Zhengi kõrge reputatsioon toetub mitmele alusele, üks neist on tema võitluslike oskuste kõrge tase. Sellegipoolest mäletatakse Zhengi isiksusena, kelle praktika, õpetused ja kirjutised viisid taijiquan’i nii tervislike kui võitluslike aspektide kõrgeimal tasemel sulandumiseni. Zheng oli väidetavalt esimene meister, kes hakkas kõige otsesemalt ja kõige selgemini ühendama Hiina filosoofia, meditsiini, vaimse distsipliini ning metafüüsika põhielemente taijiquan’i kui võitluskunsti praktikaga. Kuigi see süntees tagas Zhengi enda võitlusliku vapruse, põhineb ta edu taolise sulandumise saavutamisel hoopiski sellel, et tänapäeval kaldutakse taijiquan’i võitluslikku külge hooletusse või tahaplaanile jätma.

Zheng oli ka see mees, kes tõi taijiquan’i Ameerikasse. 1965. a avas Zheng New Yorkis poe, õpetades samal ajal tillukeses hiinalinna koolis oma esimesi õpilasi. Zhengil oli selleks ajaks välja õpetatud juba terve põlvkond Taiwani parimaid taijiquan’i praktiseerijaid, kaasa arvatud kolm hästi tuntud meistrit, kes hiljem oma õpetajale ka uude maailma järgnesid: Ben Lo, T.T. Liang ja William Chen. Ka oma esimesi Ameerika õpilasi oli Zheng õpetanud enne New Yorki ümberasumist. Robert Smith saabus Taiwanile 1959. aastal ning elas seal mitmesuguseid hiina võitluskunste otsides ja õppides kolm aastat. Smith pidas Zhengi taijiquan’i kõige peenemalt arenenumaks nende tosina stiili seas, mida talle tutvustati. Zheng suri 1975. aastal. Selleks ajaks oli ta oma New Yorki koolis välja treeninud esimese põlvkonna Ameerika taijiquan’i praktiseerijaid, kellest paljud jätkavad Zhengi kunsti levitamist ja õpetamist tänapäevani. Kui teised taijiquan’i stiilid on Ühendriikidesse hakanud jõudma alles viimastel aastatel, jääb Yangi stiil ikkagi kõige laialdasemalt praktiseeritavaks variandiks ning Zheng Man-qingi vorm püsib Yangi stiili vormidest kõige tuntumana. Peaaegu kõik Yang-stiili praktiseerijad Ühendriikides (nagu ka paljud teiste stiilide praktikud) on olnud kas otseselt või kaudselt mõjutatud Zheng Man-qingi ideedest ja eeskujust. Zhengi mõju taijiquan’ile Ameerikas on raske üle hinnata.

Järelsõna. Võitluslik ja tervislik *

(* hiina kultuuritraditsiooni mõistet wen – wu saab tõlgendada ka kui kunsti (kirjandust) ja sõjandust; riigivalitsemist ja sõjapidamist või tsiviil/kodaniku poolust vastandatuna sõjaväeteenistusele.)

Mõned silmapaistvad Zheng Man-qingi järgijad Ühendriikides on hoolikat jätkanud taijiquan’i võitluslike ja tervislike aspektide tasakaalustamist. Selle grupi eesotsas on New Yorkis õpetav William Chen, 1958. aasta wushu vabavõitluse tsempion oma kodumaal Taiwanis. Teine, väidetavalt suurem grupp Ameerika taiji-õpetajaid on eelistanud rõhutada üksnes selle võitluskunsti tervislikku aspekti. Mõningail juhtudel ei juhatatagi õpilasi fikseeritud sammudega tõukavate käte harjutustest kaugemale või jäädakse stiliseeritud tõukavate käte mehhaanilise õpetamise juurde. (Fikseeritud sammudega tõukavate käte harjutamine on küll praktiliste enesekaitseoskuste arendamise asendamatu osa, kuid jääb siiski ebapiisavaks nende oskuste täielikuks väljaarendamiseks. Seda tuleb täiendada liikuvate sammudega tõukavate käte harjutuste (da lu) rakenduste ning ideaaljuhul ka vabavõitluse harjutustega.) Veelgi üllatavam on see, et paljud tänapäeva taijiquan’i õpetajad väldivad üldse paarisharjutusi, keskendudes üksnes vormi õpetamisele ja üksinda sooritatavatele harjutustele.

Zheng Man-qing jättis, kas siis taotluslikult või mitte, ukse valla võimalusele jagada erineval määral tähelepanu sellele või teisele võitluskunsti küljele. Ajal, kui ta ise omaenese elus ja praktikas elutargalt võitluslikku ja tervislikku poolt tasakaalustas, kaldusid Zhengi kirjutised tihti rõhutama taijiquan’i vaimset, meditatiivset ja meditsiinilist poolt (ehkki võitluslik aspekt tema töödes iialgi ei puudunud). Edaspidi New Yorkis õpetades kohandas Zheng oma õpilastega töötades võitlusoskuste arendamise suhtes hoopis passiivsema hoiaku. Sellest on järeldatud, nagu oleksid võitluslikud oskused taijiquan’is välja arendatavad n.ö. osmoosi (sisseimendumise) teel – pika aja jooksul hoolikalt sooritatud vorm ja tõukavate käte harjutamine sisendavadki need oskused vähehaaval ja alateadlikult praktiseerija meelde ja kehasse. Jääb selgusetuks, kas see taijiquan’i võitlusliku poole vähene esiletõstmine väljendas nihet Zhengi enese hilisema eluperioodi elufilosoofias või tuli ta lihtsalt suuremeelsusest vastu oma Ameerika õpilaste ootustele (enamik neist olid 1960. aastate New Yorki subkultuurist pärit nooremapoolsed inimesed, kellest paljud olid end sidunud vägivallatuse ideoloogiaga). Sellest ka Zhengi õpetuse ning paljude tema jüngrite ja järgijate ilmne kvaliteedimärk.

Lahtiseks jääb küsimus, kas selline passiivne lähenemine ka pärast pikka ja intensiivset praktiseerimisperioodi aitab ikkagi arendada tõhusaid võitluslikke oskusi. On ilmselge, et taoline lähenemisviis on nende oskuste arendamisel äärmiselt ebatõhus – juhul muidugi kui need oskused on praktiseerija üheks eesmärgiks. Liiatigi ei arendanud Zheng ise oma lihvitud võitlusoskusi sellist kummalist kaudset rada pidi. Hoolimata Yang Cheng-fu taotlusest ühendada taijiquan’i õpetusega ka tervislik pool, oli ta ikkagi ühetähenduslikult võitluskunstide õpetaja. Zhengi ennastki lõi ta õpetaja rohkem kui kord teadvusetuks.

Kas sellisest taijiquan’i võitlusliku külje tahaplaanile jätmisest tõuseb ka mingit kahju? Kindlasti oleks võitluskunstnikest lihtsalt kitsi jätta oma kunst levitamata nende hulgas, kes ei taotlegi võitluslikku vilumust. Tõepoolest, paljud tänapäevased taijiquan’i praktiseerijad, kaasa arvatud mõned väga tõsised tegelejad, ei ole lihtsalt huvitatud selle kunsti võitluslikest külgedest ega oleks selle kunsti ligi ka ilmselt sattunud, kui nad esmalt oleksid teadnud just võitlusliku poole kesksest kohast taijiquan’i ajaloos. Arvestades taijiquan’i suurt kasutegurit tervise säilitamisel ja lõdvestumisel, on kindlasti parem, kui sellistele inimestele pakutakse võimalust õppida taijiquan’i pelgalt tervislikku versioooni.

Sellegipoolest peaksid need õpilased, kes tegelevad taijiquan’iga vaid tervise pärast, olema vähemalt teadlikud sellest, et nad õpivad selle kunsti kärbitud varianti ning neil võiks olla vähemalt võimalus omandada ka võitluslikke aspekte. Kasvavad oskused ja huvi pööravad ehk lõpptulemusena nende tähelepanu ka selles suunas. Õpetajad, kes oma õpilastele seda võimalust ei teadvusta, teevad sellega neile karuteene. Veelgi enam, inimestele, kes on huvitatud võitluskunstidest, pakub taijiquan’i stiili, mis on väidetavalt ainulaadne selles mõttes, et arendab otseselt tervist, oskust lõdvestuda ja vaimset sisekaemust üheskoos võitluslike oskustega. On äärmiselt kahju, kui sellistel inimestel puudub võimalus õppida taijiquan’i selle arusaadavamas ja traditsioonilisemas variandis. Taijiquan’i seostamatus võitlusliku poolega on Ühendriikides viinud selleni, et tänapäeval, mil paljud inimesed otsivad võimalust võitluskunste õppida, ei võeta taiji’d ühe võimaliku variandina enam üldse arvessegi. Samas, nii ajaloolisest perspektiivist vaadatuna kui ka inimeste seisukohalt, kes kaotavad võimaluse õppida võitluskunsti, mis kuulub Hiina kultuuri suurimate saavutuste hulka, on seesugune olukord tõepoolest ülimalt irooniline.

(* hiina kultuuritraditsiooni mõistet wen – wu saab tõlgendada ka kui kunsti (kirjandust) ja sõjandust; riigivalitsemist ja sõjapidamist või tsiviil/kodaniku poolust vastandatuna sõjaväeteenistusele. Siinses tekstis on see aga selguse mõttes tõlgitud üheselt tervislikuks ja võitluslikuks. Öeldud on et tsiviil/ tervislik poolus on olemuslik ning sõjaline/võitluslik poolus on selle funktsioon/toime. Üksik parras ei suuda kanda laeva ega üksik käsi tekitada käteplaksu. Tsiviil/tervislik pool on asjade sisemine põhimõte ning võitluslik pool on selle väline tehnika. – Tõlk. )