Vahe on ainult kirjapildis. Hiina hieroglüüfide kirjutamiseks ladina tähestikus on loodud kaks suuremat süsteemi. Vanem neist süsteemidest (Wade-Giles) kirjutab kolm algset hieroglüüfi nagu T’ai Chi Ch’uan. Sellest kirjaviisist on tihti rõhumärgid ära jäetud, mis käsivad näiteks “T”-d lugeda kui t ja mitte d. Tänapäevasem süsteem (Pinyin) kirjutab neid kui taijiquan. Sellel kirjaviisil on eelis vanema kirjaviisi ees, kuna ta ei aja segamini silpe qi (energia) ja ji (sõnas taiji). Wade-Giles süsteemis märgitakse neid aga väga sarnaselt (ch’i ja chi) ning aetakse tihti lihtsalt rõhumärgi ärajätmisega segamini.

Pinyin süsteem on rahvusvaheliselt aktsepteeritud süsteem juba aastakümneid ning rahvusvaheliste organisatsioonide ja raamatukogude standard. Lühendatud kirjaviis Tai chi on natuke eksiteele viiv, kuna ta viitab vaid hiinakeelsele yinyang sümbolile. Sõnas taijiquan olev quan tähendab aga otseselt võitluskunsti rusikat. Taijiquan tähendab seega kunsti, mis põhineb yin ja yang vaheldumise ideel, nagu näiteks järeleandmine ja jõu vabastamine.